Töövõimereform peaks mõttekoja Praxis analüütikute hinnangul puudutama ka n-ö tavalisi töötajaid, kellel on risk või esimesed vihjed tervise halvenemisele, mitte ainult töövõimetuspensionäre. Tutvu artikli PDF-ga siin.

Praxise vastvalminud analüüs toob välja, et töövõimetuspensionäride seas on rohkem kui 32 000 inimesel ehk lausa kolmandikul mõni vaimse tervise häire.

«Need on inimesed, keda ei saa aidata abivahendi andmise või kaldtee rajamisega,» ütles Praxise analüütik Vootele Veldre. «Pigem toetavad neid inimesi tööelu paindlik korraldus, stressi juhtimine töökohal, terviseseisundit arvestav vastutus töökohal, optimaalne töökoormus,» loetles ta soovitusi, mida mõttekoda töövõimereformi ettevalmistajaile jagas.

Tegelikult on Eesti inimeste hulgas vaimse tervise probleeme veelgi sagedamini kui nimetatud 32 000 inimesel. Haigekassa andmeil oli möödunud aastal üle 87 000 tööealise, kes otsisid meditsiinisüsteemist abi. Üle 50 000 tööealise patsiendi ostis aasta jooksul psüühika- ja käitumishäire raviks vajalikke arstimeid.

Analüütikud jõudsid ka järeldusele, et ettevalmistatav reform peaks puudutama veelgi laiemat hulka inimesi kui ainult olemasolevaid töövõimetuspensionäre. «Meie hinnangul pole küsimus ainult neis, vaid ka inimestes, kelle tervis on veel korras, aga on oht, et see käib alla ning inimene võib haiguse süvenedes töövõime kaotada,» selgitas Veldre.

Seos töökeskkonnaga
Praxise analüütikud näevad ajutiste vaimsete häirete märkamisel olulist rolli töötervishoiuarstidel. «Oleme töötervishoiukorralduse suhtes päris kriitilised,» tõdes Veldre. «Rahulolematust selle suhtes väljendasid nii töötervishoiuarstid kui ka töötajad ja tööandjad. Tööandjad ostavad seda teenust vähempakkumise põhimõttel ning teenusepakkujad, kes sooviksid anda tööandjale põhjalikku ja ajamahukat töötervishoiutuge, ei pruugi olla konkurentsivõimelised.»

Analüütiku sõnul küsivad töötervishoiuarstid töötajailt ka stressi kohta, kuid peamiselt keskendutakse füüsilisele tervisele. Lihtsustatult öeldes mõõdetakse enamasti vererõhku ja vaadatakse luud ja lihased üle.

«Kui kõlab küsimus tööstressi või meeleolu kohta, võib see tunduda pigem teisejärgulisena ning patsient ei pruugi tööandja makstava arstliku kontrolli käigus kõike südamelt ära rääkida,» nimetas Veldre.

Töötervishoiuarsti, Qvalitase arstikeskuse peaarsti Toomas Põllu sõnul on kümne aasta jooksul töötervishoius siiski juba palju muutunud ning selle vajadusest saavad tööandjad ja töötajad üha enam aru. Ta ütles, et töötervishoiualase kontrolli käigus on võimalik avastada, kui töökeskkonnas või inimese elus on midagi valesti ning see töötajate tervisele on mõjunud.

«Perearst näeb oma patsienti ja ravib sümptomeid, aga meie näeme ühe ettevõtte töötajaid, ja kui mitmel on sarnane kaebus, oskame seda ka töökeskkonnaga seostada,» rääkis Põld.

«Kümnest patsiendist kahe puhul märkame tavaliselt midagi, mis vajaks täiendavat arstlikku kontrolli, ning ühe puhul osutub meie kahtlus õigeks,» tõi ta üldistatud näite oma keskuse praktikast.

Qvalitases, mis ei ole odavamate töötervishoiuteenuse pakkujate seas, tehakse ka psühholoogilisi teste. Põllu sõnul mitte küll kõigile – on erialad, mille puhul on see kohustuslik –, aga kahtluse korral pakub arst, et võiks vastata ka testide küsimustele. Tööandjale ei või töötervishoiuarst nagu iga teinegi meedik töötaja terviseandmeid avaldada, kuid töötingimuste muutmise kohta saab ettepanekuid teha.

Kui füüsilise tervise probleemidest on inimesed rohkem valmis ka tööandjale rääkima, siis vaimse tervise, psüühikaga seotud muredest ei kibele töötajad teada andma. Nii näiteks avastas töötervishoiuarst, et inimesel on raske vaimse tervise diagnoos, samas ta töötab teiste psüühiliselt haigete inimestega.

Sellisel juhul saab töötervishoiuarst esitada tingimused, mis peaks töötaja tööaja ja muude töötingimuste mõttes täidetud olema. Keeruline otsus: inimene võib tööta jääda. See aga ongi põhjus, miks töötajad ei taha tööandjaile oma tervisehädadest teada anda.

«Kui on hea, koolitatud töötaja, kellest tööandja ei taha ilma jääda, siis on ta valmis töötingimusi muutma, hoidma töökohta, kuni inimene end ravib, võib-olla pikalt haiguslehel viibib,» julgustas Põld töövõtjaid ka oma vaimse tervise murest kõnelema.

Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika analüütiku Märt Masso sõnul on vaimse tervise häirete iseärasus, et sageli on need varjatud – depressioon ei paista nii selgelt välja. «Inimene võib olla oskuste poolest võimekas töötaja, aga vahel võib käituda kuidagi teistmoodi, ning kui põhjus oleks teada, oleks võimalik teistsuguse toe ja mõistmisega tõsisemaid probleeme ennetada,» lisas ta.

Nii Eestis kui ka mujal riikides märgitakse, et üks vaimse tervise teemaga kaasas käivaid nähtusi on stigma ehk väärettekujutused. «Arvatakse, et need inimesed on ebastabiilsed, vahel ka vägivaldsed, mistõttu tööl tekivad raskused, kui tööandja ja kaastöötajad suhtuvad veidi teistsugusesse eelarvamusega,» rääkis Masso.

Madalam tööhõive ja haridus
Üks peaajuinfarkti-järgsete probleemidega keskealine naine rääkis, kuidas võimalik tööandja küll tunnistas, et tema tervisehäda pole paista, aga teda siiski tööle ei võeta. «Me ei jõudnud veel õieti jutulegi, kui mulle lihtsalt öeldi, et neil on vaja normaalseid inimesi,» rääkis ta ebameeldivast kogemusest.

«Oleme nagunii väga tundlikud, usun, et kõik puudega inimesed on väga tundlikud, sest meil on psüühika natuke teistsugune kui tervel inimesel,» viitas naine väljakutsele, millega arvestamine ootab ees ka tulevasi töötukassa töötajaid, kes vaimsete häiretega töövõimekaoga inimesi aitama peavad hakkama.

Avalikus retoorikas on töövõimereformi, mis peaks algama tuleva aasta keskel, kuvand, et see puudutab piltlikult öeldes ratastoolis või ka kehva nägemise või kuulmisega inimesi. Tegelikult on vaimsed häired töövõimetuspensionäride diagnooside seas luude, lihaste ja südameveresoonkonna haiguste kõrval üks olulisemaid.

«See on meile kogu aeg teada olnud, et üks suuremaid gruppe on töövõimetuspensionäride seas vaimsete häiretega inimesed, ja nende puhul on eriti oluline, milline saab olema edaspidi töövõime hindamise metoodika,» ütles sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna (IRL).

«Kui selge füüsilise puude puhul on teada, mida teha, et inimene saaks töötada, siis vaimse tervise puhul on inimese seisund heitlik ning teema on ka delikaatsem – kas inimene on valmis oma terviseandmeid ka tööandjale teada andma, et abi saada,» lisas ta.

Praxise analüütiku Veldre sõnul on nii Eesti kui teiste riikide puhul näha, et vaimse tervise probleemidega inimestel on madalam tööhõive ja ka haridus.

«Püsiva vaimse tervise häirega 32 000 töövõimetuspensionärist töötas alla kolmandiku ning neist omakorda vaid pooled teenivad tööl vähemalt miinimumpalka,» rääkis ta. «Ülejäänute puhul on ilmselt tegu rohkem juhutöödega ja nende töised sissetulekud võivad olla ajuti vaid mõnikümmend eurot või veel vähem.»