Rahvakogu eestvedajad: laupäeval toimuva esimese suurema osalusdemokraatia ja ühisloome katse taga on suuresti Urmo Kübara (35) ja Hille Hinsbergi (43) ponnistused.

Esmaspäeval arutatakse Ekspressi toimetuses küsimust, kes on rahvakogu juhid. Tõepoolest, rahvakogul pole ju direktorit. Pärast lühikest vaidlust teeb toimetuse asejuht telefonikõne ja teatab: need peavad olema vabaühenduste liidu EMSL juhataja Urmo Kübar ja poliitikauuringute keskuse Praxis kodanikuühiskonna ekspert Hille Hinsberg.

Nendeni jõudsin ka siis, kui rahvakogust esimest lugu kirjutasin (v.t. ”Rahvakogu — mis loom see on?).

Mõtlen naljaga pooleks: „Jälle see kahepealine hüdra.”

Kui räägin Urmo Kübarale Ekspressi „kaksikpersooni” plaanist, ütleb ta, justkui oleks mõtteid lugenud: „Nagu kahepealine hüdra!”

Hinsberg muigab, et on Urmoga praegu nii palju koos, et mõistlikum oleks juba kokku kolida.

Rahvakogu võib hüdraga siiski võrrelda, ent mitte kahe-, vaid pigem tuhandepäisega. Inimesi, kes Henri Laupmaa tiimi loodud rahvakogu portaalis ettepanekuid tegid või neid täiendasid, on paar tuhat. Praxise analüütikute meeskond Annika Uudelepa juhtimisel koondasid ettepanekud 59-sse kimpu. 30 eksperti, nagu Jüri Raidla, Jüri Adams, Liia Hänni, nii akadeemilise maailma esindajad kui poliitika praktikud, koostasid Ülle Madise koordineerimisel mõjuhinnangud nende kimpude suhtes. Selle töö baasil võiks Urmo sõnul lausa poliitikaõpiku välja anda.

Kuidas nad rahvakogu vedama sattusid?

Rahvakogu veavad nad pärast mullu novembris toimunud Jääkeldri istungit, kuhu president Toomas Hendrik Ilves kutsus arutlema rühma kultuuri- ja ühiskonnategelasi.

Kübar pakkus seal välja Stanfordi Ülikooli professor James Fishkini osalusdemokraatia protsessi mudeli ja selle lõpus Islandilt tuntud arutelupäeva. Riigipeale, kes on Fishkiniga kohtunud, meeldis see mõte. Jääkeldris seati rahvakogu plaan rööbastele ja anti selle korraldamine Olari Koppeli juhitud valitsusväliste organisatsioonide koostöövõrgustikule, Eesti Koostöö Kogule.

„Kohe sealsamas pakkusime end Olarile välja,” meenutab Kübar.

Pärast seda on tulnud nii mõndagi ohverdada.

„Tempo on õudne, kuid ma ei kaeba, see oli minu valik,” ütleb Hinsber.

„Silmad säravad, higilõhna ei ole,” lisab Kübar.

Rahvakogu juhtideks ei taha nad end siiski tunnistada.

„Me ei ole mingid üksikud don Quixoted,” ütleb Hinsberg. “Kogu asja mõte on ju tiimitöö.”

Tiimiks on ka need laupäeval Lauluväljakule kogunevavad inimesed (korraldajad loodavad, et 550 nõusoleku andnust tuleb kohale vähemalt 400), kes peaks välja valima eelistatuimad lahendused rahva jaoks põletavamatele probleemidele.

„Me pole valitud juhid. Rahvakogu on võrgustik, kus vedajateks kujunevad need, kes võtavad ise endale ülesandeid,” ütleb Kübar.

Kes nad on?

Rõõmsameelne ja sõnaosav Urmo Kübar on varem töötanud Eesti Päevalehe ajakirjanikuna (ta on ka ajakirjanduse lõpetanud), reklaamifirmas Zoom reklaamikirjutajana ja Res Publica organisatsioonisekretärina (ei kuulu sinna juba ammu). Viimased seitse aastat on ta vedanud vabaühenduste liitu EMSL, kuid paneb varsti selle ameti maha.

„Ma tahan ise veel uusi asju proovida ja ka EMSL-ile pole hea, kui teda hakatakse võrdsustama minu isikuga,” selgitab ta.

Ta tahab vaid mõned projektid lõpule viia. Näiteks augustis Paides toimuv „poliitiline Woodstocki festival”, kuhu tuleks esinema-arutlema-kuulama „ägedad inimesed”. Edasi ta ei teagi.

Viimastel kuudel on ta harvemini jõudnud jalga keerutama rahvatantsuansamblis Sõprus.

Märtsis on ta tavaliselt võtnud sõbra ja seljakoti ning läinud mõneks nädalaks kuhugi matkama. Tänavu lükkub see hilisemaks.

Võimalik, et eestvedamise sädeme süstis temasse 90-aastaseks saav vanaisa, Virumaa leegionäride klubi juht, kes omal ajal käis noorukese Urmoga läbi kõikvõimalikud laulva revolutsiooni üritused, kõnekoosolekud ja keeleloitsud.

Tõredamana paistev, kuid avanedes positiivsust kiirgav Hille Hinsberg on vabaühenduste ja riigi suhete parandamisega aastaid tegelenud, näiteks valitsuse kommunikatsioonibüroos 2007-2010. „Olin tõlk kahe poole vahel,” ütleb ta.

Ta jagas riigi nimel selgitusi osalusportaalides ja sotsiaalmeedias. Esines kaasamise ja e-demokraatia teemalistel konverentsidel nii Eestis kui mujal maailmas.

Lisaks maailmaparandamisele on ta pühendunud ka oma kahele tütrele ja koerale. Käib vahel oma juurte juures, Muhumaal, meres kalal. Vaimustub The Guardiani visuaalidest, sellest, kuidas olulist infot esitada visuaalselt haaravalt. Edendab riigi andmete avatust ehk Open Datat ja on algatanud saidid nagu valvurid.ee (valitsemise valvurid), meieraha.ee (visualiseerib Eesti eelarvet) ja kodupilt.ee (näitab omavalitsuses kättesaadavaid teenuseid). Vabatahtlikuna on ta löönud aktiivselt kaasa Teeme Ära liikumises ja mõttetalgute korraldamisel.

Rahvakogu on tema aktiivsuse loomulik jätk.

Kas õnnestub?

Rahvakogu juured ulatuvad vähemalt aastatagusesse aega. See sai alguse, kui üha rohkem inimesi pettus võimus. Esimene pääsuke oli ACTA-vastane meeleavaldus, mis ei olnud ühe rahvusvahelise kaubandusleppe, vaid võimude arrogantsi vastu. Järgnes Silver Meikari ülestunnistus erakonna toetamise kohta kahtlase rahaga, ühiskonna valupunktidele tähelepanu juhtiv „Harta 12” manifest ja üle-Eestilised „valeliku poliitika” vastased meeleavaldused.

Protsess tipnes Jääkeldriga. Need, kes varem olid valmis tänavale tulema, rahustati maha, kuid tekkis hulk kriitikuid.

Ühed ütlevad, et ega rahvakogust midagi mõistlikku tulla ei saa, kui „tädi Maalid” midagi otsustama tulevad. Nad peavad seda kaootiliseks ja ohtlikuks, sinnamaani välja, nagu võiks rahvakogu seadustada surmanuhtluse. Ent rahvakogu ei tee seaduseelnõusid, vaid esitab valiku ettepanekuist. Pigem võiks seda kaude võrrelda rahvaküsitluse upgrade´tud (edasiarendatud) versiooniga

Teised räägivad, et rahvakogu on rahuolematuse kanaliseerimiseks läbi viidud võimuritele kasulik projekt.

Ent isegi, kui rahulolematus, mässamise tahe Jääkeldri protsessiga Okasroosikesena magama uinutati, ei pruugi prints kaugel olla. Printsiks võib osutuda näiteks Rait Maruste, kelle juhitud riigikogu põhiseaduskomisjon hakkab rahvakogu ettepanekutega tegelema. Tähtsaim küsimus on: kui palju või millises vormis sealt edasi riigikogu saali jõuab? Ja millal?

Rahvakogu on Hinsbergi ja Kübara arvates juba praegu õnnestunud. Protsess on edendanud riigi ja inimese vahelist dialoogi ja arusaamist. See annab tulevikuks osalusdemokraatia kogemuse: kas ja kuidas on „ühine tarkus” võimalik.

„See ei ole spordivõistlus, et kui viis seadust ära muudetakse, siis on õnnestunud,” ütleb Kübar.

„Mina oleksin rahul, kui põhjalikumast läbiarutamisest ja valikute kaalumisest saab harjumus. Kui see on esimene ühisloome katse, siis sel katsel on mõtet vaid siis, kui ka uuesti üritatakse,” arvab Hinsberg.

Ebaõnnestumiseks võiks vedajate arvates lugeda seda, kui „riigikogu peaks tuimalt kogu tööle vee peale tõmbama või sealt lihtsalt üksikuid endale sobivaid asju suure trummipõrinaga vastu võtma”.

Aga sel juhul, ütleb Kübar, pole see rahvakogu, vaid poliitikute probleem.