Nälja ja kodutuse asemel on Eesti vaesus järjest rohkem hoopis ebavõrdsus, ääremaalisus, üksindus, võimaluste puudus ja ebakindlus. Arusaam, et vaesus on ainult rahaline puudus, on ajale jalgu jäänud. Ühiskonnas osalemiseks ja elamisväärse elu elamiseks ei piisa enam elatusmiinimumi ületamisest. Vaesus ei ole ainult nälg või eluaseme puudus.
Teel heaoluühiskonnaks saamise poole peame järjest rohkem väärtustama inimeste tegelikku toimetulekut, ühiskonnaelus osalemist, turvatunnet ja kaasatust. Vaesus on järjest rohkem hoopis ebavõrdsus, ääremaalisus, üksindus, võimaluste puudus ja ebakindlus. Enam ei saa pidada piisavaks vaid pead vee peal hoidvat toimetulekut ja piirduda riigi tasemel ainult päästerõnga leidmisega.
Vaesuse kui ebavõrdsuse hindamiseks kasutatakse suhtelise vaesuse näitajat, mis iseloomustab sissetulekute jaotust ühiskonnas. Erinevalt absoluutsest vaesusest suhteline vaesus Eestis pigem suureneb. Suhteline vaesus erineb mitmekordselt nii piirkonniti, leibkonna tüübiti kui ka vanuseti. Näiteks elab üle Eesti suhtelises vaesuses 17% lapsi, ent Ida-Virumaal 30% ja Valgamaal iga teine laps. Kui eestikeelseid peresid elab suhtelises vaesuses 19%, siis vene emakeelega peresid ligi 30%. Vaesusrisk on igal teisel pensionäril, üksi elavatest eakatest koguni 80%-l. Töötutest elab vaesuses iga teine, töötutest meestest veelgi suurem osa.
Võimaluste vaesus
Kuid vaesus ei ole ainult materiaalne ega väljendu üksnes tulude erinevuses. Ta tähendab ka valikuvabadusest ilmajäetust. Väljendugu see näiteks palgatööd tegeva lapsevanema võimetuses lubada endale töökoha vahetust ja riskida sissetuleku vähemalt ajutise vähenemisega. Kas või selleks, et leida oma tegelikele huvidele vastav töö.
Töölt lahkumist ei saa paljud pealtnäha hästi toimetulevad inimesed endale lubada: Eestis on töötushüvitised väikesed ning nende süsteem jäik ja vähese katvusega. 2018. aastal sai töötuskindlustushüvitist üksnes 33% uusi registreeritud töötuid. Toetusele ei kvalifitseeru näiteks vabatahtlikult töölt lahkujad ja füüsilisest isikust ettevõtjad, samuti ei soodustata osalist töötamist ja samal ajal hüvitise saamist.
Vaesus kui võimaluste puudus on sõltuvus haigekassa rahastatud arstiabist ja ravijärjekordadest, sest ei saa endale lubada erakliinikutes käimist. 2017. aastal pääses eriarsti juurde haigekassa kehtestatud maksimaalse ooteaja jooksul 55% abivajajaid ehk ligikaudu iga teine. Samal ajal pikenevad kiiresti päevaravi ja statsionaarse haiglaravi ooteajad.
Vaesus ei tähenda tervise vallas ainult luksusest loobumist. Seda ei saa öelda, kui teame, et hambaravist on rahalistel põhjustel loobunud kuni 30% inimesi. Ja kui teame, et elanikkonna kõige vaesem viiendik kulutab hambaravile ligi 16 (!) korda vähem kui rikkaim viiendik.
Kindlustunde puudus
Vaesus on ka kindlustunde vähesus, mis mõjutab käitumist ja võib suunata karjäärivalikut. Eestis ei ole kirjanikele, luuletajatele, koorijuhtidele, vabakutselistele näitlejatele, kunstnikele ega teistele loovisikutele tagatud püsiv sotsiaalne kaitse. Ometi on meedia sellele korduvalt tähelepanu juhtinud, loomeliidud oma ettepanekuid teinud ja Praxise uuringud soovitanud tagada ebaregulaarse tööajaga inimestele sotsiaalkaitse.
Kuni seda ei ole juhtunud, võrdsustab riik sisuliselt loovisikute tööd hobiga. Hobi ei taga püsivat sissetulekut ega tervisekaitset. Sellepärast valib noor loovisik muu karjääri ja seda on juba näha. Rahvatantsurühmade, rahvamuusikakollektiivide, kooride ja orkestrite juhendajatest oli 2019. aastal vaid 15% alla 35-aastaseid.
Vaesuse taasloomine
Inimene võib kohaneda ilmajäetusega ning harjuda ebavõrdsusega ja võimaluste puudusega, ääremaalisuse ja ebakindlusega. See on tema jaoks talutav, kuni ta on mõõdukalt terve ja leiab lähedaste tuge ja pädevaid tugisüsteeme.
Ent tervis ei ole alati meie enda teha, eriti kui räägime vaimsest tervisest. Seniajani pole tõsiste käitumisprobleemidega laste vajaduste hindamiseks meetmeid, mis oleksid kohandatud kohalike oludega. Samuti puuduvad protokollid, mille järgi otsustada, milliseid teenuseid laps vajab ja kuhu ta tuleks suunata. See tekitab olukorra, kus noore käitumisprobleemid aja jooksul sobimatute teenuste vahet käies võimenduvad.
Eesti sotsiaalsüsteem on sotsiaalministeeriumi juhtimisel ning arvukate sihtasutuste ja mittetulundusühingute toel edukalt vähendanud äärmuslikku vaesust ja toetanud abivajajaid. Aga sellest veel ei piisa. Heitlus vaesusega peab muutuma mitmekülgsemaks ja täpsemaks, sest vaesus on saanud uue näo ja keerukamad varjundid.
Hall peegel ühiskonnast on küll murtud, ent selle luitunud värvides killud vajavad veel kogumist.
Absoluutne vaesus on jõudsalt vähenenud
Süvavaesus
Eestis elas 2018. aastal absoluutses vaesuses 2,4% inimesi – vähem kui kunagi varem. Näiteks 2000. aastal oli neid 23% ja veel 2010. aastal elas absoluutses vaesuses pea iga kümnes inimene.
Absoluutse vaesuse piir põhineb peamiselt leibkondade tegelikel toidu- ja elamiskuludel. Küllaltki väikese osana arvestatakse ka muid väljaminekuid, näiteks kulutusi vabale ajale, majapidamisele, tervisele või haridusele. Selline metoodika määrab ellujäämiseks vajamineva väikseima rahasumma, mis oli 2018. aastal Eestis 215 eurot kuus.
Absoluutse vaesuse määra pidev vähenemine viitab, et oleme riigina vähemalt süvavaesust vähendades olnud õigel teel. Ometi on 2,4% siiski üle 30 000 inimese, kelle sissetulekust ei piisa isegi minimaalsete toidu- ja elamiskulude katteks, rääkimata teatris käimisest.
Sotsiaalkortereid on rohkem kui kodutuid
Kodutud
Kodutute arvuks hinnati Eestis 2017. aastal vähemalt 1500. Nii palju inimesi oli kasutanud varjupaigateenust. Omakorda 85% nendest olid mehed, neist pooled 50–64-aastased. Ilmselt alahindame tegelikku kodutute arvu, sest statistika ei arvesta kodutuid, kes pole varjupaigas käinud.
Kodutuse probleem ei ole lahendamatu. Vabu eluruume ja sotsiaalkortereid on oluliselt rohkem kui kodutuid. Ometi pole kodutusega tegelemiseks Eestis otsest strateegiat, sellele pühendab kaudselt tähelepanu üksnes 2016.–2023. aasta heaolu arengukava.