26 aastat tagasi kõlasid need sõnad Virumaa toetuseks paljude eestlaste suust. Sellegipoolest oleme täna olukorras, kus Ida-Virumaal on Eesti suurim tööpuudus, maakonna keskmine palk on Eesti väiksemate seas, rahvastik vananeb Eesti keskmisest kiiremas tempos, veerand noortest on töötud ja noorte väljavool piirkonnast tugev. Fosforiidisõja ajal oli inimestel soov säästa Virumaa loodust võõra võimu röövkaevandamise eest. Täna saame ise otsustada kaevandamise võimaliku mahu ja kaasneva keskkonnamõju taluvuspiiri üle. Seetõttu peaksime käituma vastutustundlike omanikena ning leidma kompromissi ressursi kasutamisest saadava tulu ja võimalike kahjude vahel.
Sotsiaalmajanduslik põlevkivist sõltumine
Põlevkivitööstuse sotsiaalmajanduslik mõju jääb sageli keskkonnakahju varju. Vaieldamatult on tegemist maakonna suurima tööandjaga, mis on tugeva tööpuuduse käes vaevlevale piirkonnale eluliselt oluline. Põlevkivisektoris on hõivatud ligikaudu 7000 inimest, kelle palgatulu ulatub 75 miljoni euroni aastas. Kui sellele lisada põlevkivitööstusega seotud kaupu ja teenuseid, nagu transport, seadmete hooldus, toitlustus, pakkuvate ettevõtete töötajaskond, keda on hinnanguliselt umbes sama palju, moodustab põlevkivisektoriga seotud hõive ligemale neljandiku kogu Ida-Virumaa tööhõivest. Põlevkivi kaevandamisel ja töötlemisel loodav omanikutulu on aastas ligikaudu 100-120 miljonit eurot, millest enamiku teenib Eesti Energia AS ja sellest summast saab osa kogu Eesti riik. Piirkonna kohalikele omavalitsustele laekub põlevkivisektori töötajate tulumaksu ligikaudu 10-11 miljonit eurot aastas.
Põlevkivi kaevandamise negatiivset keskkonnamõju ei tohi alahinnata, samuti võib piirkonna arengut kahjustada selle ülehindamine. On ju põlevkivitööstuse näol tegemist valdkonnaga, mille järelevalve on üks rangemaid tööstussektorite lõikes. Selle tulemusena on ettevõtted teinud märkimisväärseid investeeringuid keskkonnakaitselistesse meetmetesse: paigaldanud õhufiltreid, veepuhastusseadmeid, otsinud lahendusi aheraine taaskasutuseks, täiustanud jäätmete ladestamise tehnoloogiaid.
Peaksime praeguse keskkonnamõju jälgimise kõrval pöörama rohkem tähelepanu nõukogudeaegse intensiivse kaevandamise otseste (näiteks isesüttivad aherainemäed, maapinna langatused, liigvee ärajuhtimine) ja kaudsete tagajärgede (tühjenenud endised kaevurite elurajoonid, altkaevandatud maa-aladele rajatavate hoonete suurem ehituskulu jms) järelmõjude leevendamisele. Kuigi maapõueseadus näeb ette, et rohkem kui kümme aastat tagasi toimunud kaevandustegevusest tuleneva kahju hüvitab riik kaevandamisõigusest laekunud tasu arvelt, kipuvad reaalsuses need kulud jääma kohalike omavalitsuste või sootuks elanike endi kanda. Näiteks võib tuua alt tühjaks kaevandatud maa-aladel paiknevate hoonete olukorra. Seda, kas hoone konstruktsioonidesse tekkinud pragude ja mõrade põhjuseks on ehitustöö, materjalide halb kvaliteet või on need tõepoolest tekkinud maapinna vajumise tagajärjel, on tagantjärele väga raske kindlaks teha.
Kaevandamistasud kui riigi tuluallikas
Samal ajal maksavad ettevõtted põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega seotud keskkonnatasusid, näiteks kaevandamisõiguse tasu, saastetasu ja vee erikasutusõigus, suurusjärgus 45-50 miljonit eurot aastas – rohkem kui kaks kolmandikku Eestis makstavatest keskkonnatasudest. Tagasi Ida-Virumaa aktiivse kaevandustegevusega valdade eelarvesse laekub sellest 12 miljonit eurot aastas ja 3,7 miljonit eurot keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu keskkonna parandamiseks. Arvestades, et enamik keskkonnakahjust on lokaalne ja isegi selliste tegurite nagu õhu kvaliteedi või pinnasevee olukorra mõju ulatus on suurim aktiivse kaevandamise ja tööstusega piirkondades, tundub see proportsioon olevat tugevalt kaldu: kaevandamistasud kui riigi tuluallikas, mitte keskkonnakahju leevendamise allikas.
Peaksime kaevandamise reguleerimisel kaaluma, millist mõju avaldavad Ida-Virumaa sotsiaalmajanduslikule arengule kavandatavad muudatused (hiljutine kiire keskkonnatasude tõstmine, võimalik kaevandamismahu piiramine). Maavarast kogutud tuludest tuleks määrata rohkem raha Ida-Virumaa elukeskkonna parandamiseks ning luua soodsad arengutingimused ajaks, mil põlevkivivarud ammenduvad.
Head valitsejad, näidakem, et Ida-Virumaa ei ole üksi…