Jane Matt, Praxise analüütik

Vananev rahvastik tähendab riigile järjest väiksemat hulka tööealisi ja maksuvõimelisi inimesi ning suurenevaid sotsiaalkulutusi. Kasuks tuleks, kui soodustada aktiivset eluhoiakut ka pensionieas.

Paljudel vanemaealistel on oskusi ja suutlikkust, mis ka pärast pensionile jäämist võiks rakendust leida. Seda enam et aktiivse ellusuhtumisega inimene, kellel on võimekusele vastav roll ja vastutus ühiskonnas, püsib tervem ning tuleb kauem iseseisvalt toime.

Praxise rahvusvahelises koostöös tehtav uurimus näitab, et selliseid vanemaealisi, kellel on tahtmist ja võimekust ühiskonda panustada, leidub Eestis üksjagu, kuid kahjuks nende ühiskondliku aktiivsusega seonduv pilt tervikuna eriti rõõmustav ei ole.

Olukorda kirjeldab täpsemalt hiljuti avaldatud Euroopa Komisoni ja ÜRO koostöös valminud indeks, mis kajastab aktiivset vananemist 28 ELi riigis, sh Eestis. Indeks mõõdab, kuivõrd hästi riik oma vanemaealiste potentsiaali kasutab, kuidas on neil võimalik ühiskonnaelus osaleda, iseseisvalt toime tulla ning mil määral neid selles toetatakse.

Madal poliitiline aktiivsus
Indeks toob esile, et Eesti vanemaealised on vähem aktiivsed just ühiskondlikus elus. Meist tahapoole jäävad vaid Poola ja Bulgaaria, enam-vähem samal positsioonil oleme Rumeeniaga. Kõige madalam on Eesti vanemaealiste puhul poliitilise aktiivsuse näitaja.

Ennekõike käib see naiste kohta. Samas on ka ELi keskmine suhteliselt madal. Ilmselt on üheks põhjuseks põlvkondi puudutavad hoiakud, kus avaliku elu korraldamises on osalenud ennekõike mehed ning naiste korraldada on olnud pigem erasfäär (perekonna eest hoolitsemine).Indeks viitab ka vanemaealiste madalale osalusele vabatahtlikus tegevuses. Selles valdkonnas tuleb esile kõige suurem lõhe teiste ELi riikide näitajatega, ja arvud viitavad just Eesti meeste passiivsusele.

Indeks viitab ka vanemaealiste madalale osalusele vabatahtlikus tegevuses. Selles valdkonnas tuleb esile kõige suurem lõhe teiste ELi riikide näitajatega, ja arvud viitavad just Eesti meeste passiivsusele.

Praxise varasemad vabatahtlikus töös osalemist käsitlevad uuringud on samuti jõudnud tõdemuseni, et vabatahtlikke on vanemaealiste seas vähe.

Siiski on ka häid näiteid. Eestis tegutseb mitmeid eakate ühendusi (nt Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühing Tallinnas), mille eesmärk ongi vanemaealiste aktiveerimine. Nad korraldavad endale ise tegevusi (toimkonnad, huvigrupid), haldavad maja (valvelaud, toitlustus, koristamine, maja ja hoovi kaunistamine), pakuvad ühenduse liikmetele sotsiaalset tuge (kui keegi jääb haigeks, n-ö SOS-grupp).

Samuti käiakse vabatahtlikkuse alusel hooldekodudes üksikuid vanainimesi külastamas. Mõte on, et igal liikmel peab olema võimetekohane roll ja vastutus, kuna see aitab püsida aktiivse ja tervena.

Positiivse näitena võiks tuua ka seltsidaamide tegevuse Tallinnas ja Viljandis – vabatahtlikena käiakse suhtlemas üksikute vanainimestega. Kasutegur on tegelikult kahepoolne – nii seltsidaamile kui ka inimesele, keda külastatakse.

Vaadeldes Eesti vanemaealiste ühiskondlikku aktiivsust rahvusvahelises võrdluses, selgub, et Eesti eakad on mõnevõrra vähem seotud laste ja lastelaste eest hoolitsemisega. Meeste osalus on jällegi madalaimate seas, tahapoole jäävad vaid Saksamaa ja Poola.

Ühiskondliku osaluse näitajatest on Eesti lähedal ELi keskmisele vanemaealiste (sh puudega sugulase) eest hoolitsemises. Siin paistavad silma just mehed. Kuigi paljud Eesti vanemaealised suhtlevad tihedalt oma lähisugulastega, tuleks arvesse võtta, et paljud on seetõttu tegelikult sattunud väga raskesse olukorda tulenevalt sellest, et omastehooldajate tugiteenuste kättesaadavus ja kvaliteet ei ole kõige parem.

Seega on küsitav, kuivõrd see võimaldab positiivset ja aktiivset osalust ühiskondlikus elus, pigem on see tegur, mis ühiskondlikku aktiivsust hoopis pärsib.

Miks siis on meie vanemaealiste sotsiaalne aktiivsus madal? Ühe põhjusena võib nimetada seda, et Eesti vanemaealised on tööga väga hõivatud (28 riigi seas Rootsi järel koguni teisel kohal). Kõrge eani töötamise põhjuseks on samas mitte niivõrd soov leida võimetekohast rakendust, vaid madal sissetulek. See aga avaldab selget mõju inimese võimalustele, suutlikkusele ja motivatsioonile panustada (vabatahtlikkuse alusel) ühiskondlikku ellu.

Et kasu oleks mitmepoolne
Mida teha, et vanemaealiste ühiskondlik aktiivsus suureneks? Lisaks teatud põhivajaduste paremale tagamisele (pensioni suurus, füüsiline turvatunne, arstiabi kättesaadavus jne) vajavad vanemaealised ka lihtsalt rohkem julgustust, et nende panus (nt vabatahtliku tööna) on vajalik ja oodatud.

Selline julgustus on tegelikult oluline kõigi nende ühiskondlike gruppide puhul, kes oma sotsiaalse staatuse poolest ei ole n-ö jõupositsioonil (s.t noor, jõukam, haritum, hetero jms). Lisaks saaksid ka riigi- ja kohalike omavalitsuste asutused rohkem ära teha, et vanemaealiste ühiskondlikku aktiivsust soodustavad ühendused koguksid enam jõudu.

Nagu öeldud, kasutegur on mitmepoolne – säilitades inimestele võimetekohase rolli ja vastutuse ka vanas eas, tähendab see inimesele täisväärtuslikumat elu, riigile aga kulu asemel hoopis ressurssi ja lisapanust