Daimar Liiv, Poliitikauuringute keskuse Praxis programmijuht

Viimasel ajal Eesti poliitikas toimunu võib kokku võtta lihtsasse tõdemusse – poliitikud on teinud tõsise katse ärastada parteijuhtkondade kätte kogu ühiskonna poliitilise suhtlemise sfäär ja jätta rahvas riigielu küsimuste otsustamisest kõrvale.

Üheks viimase aja ilmselgeks näiteks sellest tendentsist on püüd erakonnastada kohalikke valimisi ehk teisisõnu allutada rohujuuretasandi demokraatia parteijuhtkondade poolt dikteeritava tsentraliseeritud poliitika mängureeglitele.

Avaliku arvamuse küsitlused on juba mitu aastat vaieldamatult näidanud poliitilise võimu kandjate ja selle allika – kodanikkonna – kaugenemist teineteisest ja inimeste võõrandumist ühiskonnaelu küsimuste lahendamises osalemisest.

Möödunud aastal hoiatasid sotsiaalteadlased poliitikuid tõsiselt, kui ohtlik on sellise olukorra jätkumine Eesti arengule. Vastuseks on poliitikud jõudnud eraldada sotsiaalteadlastele mõni miljon krooni vaikimisraha ja tembeldada mõttekujundi kahest Eestist kõige ohtlikumaks demagoogiliseks leiutiseks pärast taasiseseisvumist.

Eesti on tulevastel valimistel jõudmas ühe raskema valiku ette – poliitilise süsteemi sees tuleb valida tõeliselt demokraatliku arengu ja erakondade tippjuhtkondade poolt ühiskonnale üha jõhkramalt peale surutava pseudodemokraatia vahel.

Valiku teeb eriti keeruliseks asjaolu, et kõigis erakondades on esindatud nii esimest kui ka teist suunda esindavad huvigrupid. Näiliselt langetatakse otsused valimiskastide juures, tegelikult aga erakondade juhtisikute kitsas ringis, sest seda lubab valimissüsteem. Parteijuhid kujundavad valimisnimekirja ja on ise selle tipus.

Kuid poliitparunite vääramatule võimukäigule tulevastel valimistel on vastukaaluks Eesti kodanikuühiskond. Paljudele poliitikutele märkamatult on Toompea võimukoridoride kõrval kogu iseseisvusaja vältel «all-linnas» omasoodu arenenud mittetulundussektor ja kodanikuteadvus.

Tänaseks on Eesti mittetulundussektoril olemas kõik poliitparunite taotlustele tõhusaks vastuhakkamiseks vajalik – rohkem kui kümne aastane kogemus ühiskonna asjade ajamisel, poliitikute teadmisi tihti ületav ekspertteadmine ja end tegudega tõestanud liidrid.

Esimesed sammud poliitilises sfääris on kodanikuühiskonna poolt juba astutud – nagu Mihkel Tiksi väljapakutud kohalike valimisliitude erakond (loe: tsentraliseerimispüüdluste vastane erakond) ja Marge Valdmanni vastuhakk teda küündimatu poliitikaga surma mõistnud poliitikute ja nende kuulekate käsilaste vastu.

Tähelepanelikum vaatleja võib leida teisigi märke – näiteks Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu loodud ja üha paremini toimiv mittetulundussektori tugikeskuste võrgustik, mille arendamiseks riigiisad ei ole erinevalt ettevõtluse arendamise keskustest paigutanud sentigi.

Samasuguseks näiteks võib pidada Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni ettevalmistamist, mille menetlemist on Riigikogu juba rohkem kui aasta venitanud ja millesse riik pole peale ühe seminari korraldamiskulude midagi investeerinud.

Kogu selle inimeste igapäevaseid tegemisi ja huve ühestki seadusest olulisemalt mõjutava dokumendi ettevalmistamise raskuse ja kulutused on kandnud mittetulundussektor.

Ja lõpuks – 7. aprillil toimunud II Eesti Mittetulundusühenduste Ümarlaual vastuvõetud elujõulisuse resolutsiooniga määratlevad mittetulunduslikud ühendused oma ühise poliitilise tegevuse prioriteedid ja oodatava riigipoolse osaluse esmatähtsate küsimuste lahendamisel.

Lühikese aja jooksul mittetulundussektori poolt ülinappide vahenditega tehtule on toetust avaldanud Eestist palju arenenumate riikide otsustajad, aga mitte meie oma poliitikud.

Sellises olukorras ei tasu imestada, kui tulevastel valimistel näeme valimiskampaania käigus ka kodanikuühenduste koostatud nimekirju korrumpeerunud poliitikutest ja demokraatia vaenlastest.

Poleks midagi loomulikumat kui see, et vastuseks parteinimekirja tipus olevate poliitparunite kulukale tele- ja raadiokampaaniale annavad ühendused oma liikmete toetuse erakondade juhtide poolt teiseks või kolmandaks esheloniks arvatud kohalikele tegijatele, kes demokraatlikku riigikorraldust austanud ning sõnu tegudega kinnitanud.

Arvamus

Edgar Savisaar
Tallinna linnapea, Keskerakond

Läbinisti ebaõnnestunud on väide, nagu oleks tegu Eesti rahva sundparteistamisega. Sundseisu ei ole pandud valijad, sundseisu ei ole asetatud ka kandidaadid. Nemad võivad välja tulla ka üksikkandidaatidena, kellel mõnes väikeses vallas võib olla isegi suurem läbilöögivõime kui parteidel. Sundseisu on tegelikult pandud erakonnad. Viimastel aastatel on erakondades olnud küllalt palju mugavust ja käegalöömist.

Anu Toots
sotsioloog

Euroopa demokraatia mudelis teevad riigi tasandil poliitikat erakonnad, USA mudelis on survegrupid palju olulisemad. Eesti demokraatia alles kujuneb, aga see kaldub siiski rohkem Euroopa poole.

Eesti häda on selles, et kohaliku tasandi demokraatia on välja arendamata, mistõttu suhtun uude seadusesse taunivalt. Ka peaks kodanikuühiskond end rohkem poliitikaga seostama. Ühendused on surve avaldajad otsuste tegijatele. Meil on poliitika tõlgendus liiga kitsas. Tegelikult on kohalik poliitika väga laiamõõtmeline ning see pole seotud niivõrd võimu omamise kui selle mõjutamisega.