Kairi Kasearu ja Avo Trumm: NEET-noori pole vaja negatiivselt sildistada

5. veebruar 2013

Kas hulk noori, kes ei tööta, ei õpi ega osale koolituses, on paratamatus?

Noori, kes ei tööta, ei õpi ega osale koolituses ehk NEET-e (not in education, employment, or training), kui kasutada ingliskeelset lühendit, oli 2011. aasta seisuga 14,9% kõigist 15–29-aastastest Eesti noortest – kokku ligikaudu 42 000. See arv paistab Eesti väiksust arvestades väga suurena.

Peamiseks aruteluteemaks on kujunenud küsimus rasedus- ja lapsehoolduspuhkusel olevatest emadest ja nende arvestamisest või mittearvestamisest NEET-noorte hulka. Meie koostatud Praxise poliitikaülevaates „NEET – Noored, kellega keegi ei arvesta ja kes kuskil ei käi?” esitatud analüüsides on NEET-noorte hulgast välja jäetud need lapsepuhkusel olevad mehed ja naised, kes puhkusele jäämise eel olid kas tööga hõivatud või mitteaktiivsed.

Eesti tööjõu-uuringu andmestik ei võimalda välja selgitada, kas eelnev mitteaktiivsus on seotud eelmise lapsepuhkusega, õppimisega või tingitud muudest põhjustest (näiteks suutmatus või tahtmatus leida tööd).

Küll aga liigitasime NEET-noorte hulka need lapsepuhkusel olijad, kes enne puhkusele jäämist olid end määratlenud töötuna. Kõigist NEET-noortest moodustasid töötud lapsepuhkusel olijad kuus protsenti, mis ei mõjuta eriti hinnangut NEET-noorte üldisele arvukusele.

Peame vajalikuks rõhutada, et mittetöötavate ja mitteõppivate noorte kontingent hõlmab erineva päritolu, elukäigu ja probleemidega noori.

15–19-aastaseid NEET-noori iseloomustab eelkõige lühikeseks jäänud haridustee – umbes pooltel juhtudel piirdutakse põhiharidusega, halvemal juhul langetakse koolist välja veelgi varem. Lühike haridustee on sageli tingitud probleemidest kodus, õpiraskustest, halbadest sõpradest. Vähene haridus on suur takistus tööturule sisenemisel. Isegi kui õnnestub töökoht leida, on see sageli ajutine ja ebakindel. Ebaõnnestunud katsete järel võib noor ametliku ja kindla töö otsimisest loobuda ning püüab end juhutööde või õigusrikkumiste abil majanduslikult vee peal hoida.

Vanemad NEET-noored on üldjuhul oma haridusteel kaugemale jõudnud ja nende eduvõimalused tööturul on seetõttu suuremad. Hariduse kasvades suurenevad ka noorte ootused tulevasele tööle ja eelneva töökogemuseta on endale sobivat tööd üsna keeruline leida.

Kõigist 15–29-aastastest NEET-noortest otsib üle 60% aktiivselt tööd, ligi 20% oleks valmis tööle minema ja ülejäänud 20% ei ole erinevatel põhjustel (laste ja teiste pereliikmete hooldamine, haigus või puue, lihtsalt ei soovi jms) töötamisest huvitatud.

Kui osa noori tööotsijaid on valmis vastu võtma iga pakutava töö, siis eelkõige vanemad ja haritumad NEET-noored on tunduvalt valivamad. Nad hoiduvad vastu võtmast pakkumisi, mis nende hinnangul ei vasta nende staatusele, teadmistele või oskustele.

Tööd mitteotsivate ja tööleidmisest mittehuvitatud NEET-noorte seas võib eristada kolme alagruppi. Kõige problemaatilisema grupi moodustavad tegevusetud noored, kes ei tööta vabatahtlikult ega otsi tööd, samuti ei soovi nad omandada haridust. Nad võivad olla loobunud töö otsimisest või seotud ohtliku või asotsiaalse eluviisiga. Kättesaamatud on noored, kes terviseprobleemide või perekondliku hooldamiskohustuse tõttu ei jätka haridusteed ega oma püsivat töökohta. Eristada on võimalik veel vabatahtlikke NEET-noori, kes tegelevad näiteks huvitegevuse, enesetäiendamise, kunsti või vabatahtliku tööga, kuid ametliku määratluse alusel ei ole nad ei hõivatud ega õppurid.

NEET kui paratamatus?

NEET-noorte esilekerkimise üks seletus on laiemad ühiskonnamuutused. Sotsioloogias on kasutusel mõiste eluteede deinstitutsionaliseerimine, mis tähendab, et elusündmuste järjekord ja ajastatus inimese eluteel on muutunud paindlikuks. Kui varem läksid noored koolist tööle kindlas vanuses ja kindlate reeglite järgi, siis nüüd on olukord teistsugune. Levinud on osaajaga või ajutiselt töötamine õpingute kõrval, kooli lõppemisele ei pruugi enam järgneda tööleminek või erialaomandamine, vaid tegevuste kombinatsioon, milles staatused kiiresti vahelduvad: lühiajaline töö – õppima asumine – õpingute katkestamine – tööle siirdumine – töö ja õpingute kombineerimine jne.

Ühelt poolt tähendab see suurt paindlikkust, teisalt on sellistes tingimustes keerukas orienteeruda ja teha kõige mõistlikumaid otsuseid. Nii võib öelda, et ajutine NEET-nooreks olemine on tänapäeva ühiskonna paratamatu kaasnähtus.

Kuidas NEET-noori aidata

Selline paindlikkus muutub aga eriti haavatavaks struktuursete muutuste tõmbetuules. Näiteks majanduslanguse perioodil kasvas NEET-noorte osakaal tunduvalt. Probleem on see, kui noor jääb NEET-i staatusesse liiga pikaks ajaks ja kohaneb selle elustiiliga.

Arvestades NEET-noorte seltskonna kirevust, on selge, et universaalset lahendust siin ei ole. Noortele suunatud poliitika peamine siht on nende taasintegreerimine haridussüsteemi ja tööturule. Integreerimise edukus sõltub poliitikasekkumise ajastatusest ja siin kehtib teada-tuntud printsiip – mida varem probleem tuvastatakse ja seda lahendama asutakse, seda suuremad on võimalused.

 

Allikas: Kairi Kasearu ja Avo Trumm: NEET-noori pole vaja negatiivselt sildistada, EPL

Kommentaarid