Nii Soome kui ka Eesti meedias on viimasel ajal arutelu tekitanud Soome riikliku haridusameti võrdõiguslikkust juurutav õppejuhend, kus muuhulgas soovitatakse koolidel õpilaste poole pöördudes vältida sõnade “poiss” ja “tüdruk” kasutamist.

Euroopa Uudistele kommenteeris teemat Praxise analüütik Helen Biin.

K: Kas selline võrd-õiguslikkuse propageerimine on üldse ühiskonnale vajalik?

V: Tegelikult on see asi nii Soome kui Eesti meediasse jõudnud “natuke väänatuna“. Küsimus ei ole mitte selles, et nemad tahaksid keelustada ära selle, et lapsed saaksid aru, kas nemad on naissoost või meessoost. Soovitakse saavutada seda, et lapsi ei lahterdataks selle järgi, mis soost nad sündinud on. Meil käivad ühiskonnas paratamatult meeste ja naistega kaasas teatud normid, ootused ja stereotüübid ning Põhjamaade ühiskonnas ja järjest enam ka meil on aru saadud, et stereotüüpide järgi inimeste lahterdamine ei anna inimesele võimalust arendada välja neid omadusi, mis temal isiklikult kõige tugevamad on.

Loomulikult võime vaadata mingi grupi keskmiseid, näiteks võrreldes gruppidena mehi ja naisi. On selge, et mehed on keskmiselt füüsiliselt ilmselt tugevamad kui naised. Kui me aga  vaatame erinevusi üksikute meeste ja naiste vahel, siis näeme, et erinevused nende kahe grupi sees on oluliselt suuremad kui kahe grupi vahel. Võib olla väga tugevaid mehi ja on ka väga tugevaid naisi aga samas on ka väga nõrkasid mehi ja naisi. Seega lähtudes eeldusest, et mehed on tugevamad kui naised, mis soogruppide statistilise võrdluse korral on ilmselt korrektne, ei saa me teha järeldusi iga üksiku naise ja mehe kohta. Võib-olla on Mari tugevam kui Jüri ja saab kasti tõstmisega paremini hakkama.  Me ei saa niimoodi grupi keskmiste põhjal teha järeldusi  üksiku inimese oskuste, annete ja eelduste kohta. Kui me lähtume väga tugevalt sellest, et „poisid, te olete nüüd sellised, teile meeldib sinine värv, teil on tehniline taip ja me seetõttu paneme teid tegema teatud tegevusi, nt. tehnikaringi jne.“, „aga tüdrukutele meeldib kindlasti roosa värv ja te olete väga tugevad kokad ja väga osavad suhtlejad ning me pakume teile neid võimalusi“, siis sellisel juhul me tegelikult välistame, et võib olla väga tehniliselt taibukas tüdruk või väga suure kokandusliku andega poiss, aga me ei anna talle võimalust seda annet välja arendada.

Soome seadusemuudatuse taga ongi soov, et me ei vaataks lapsi ainult läbi sookategooria. Et me ei vaataks ka õpitulemusi ainult selle alusel, et poiste grupis oli selline ja tüdrukute grupis selline keskmine. Seetõttu ei tohiks me lähtuda nende arendamisel ja suunamisel stereotüüpidest. Eestis tehakse iga nelja aasta tagant soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Seda viib läbi Sotsiaalministeerium. 2013. aasta oli viimane monitooring ning varsti tuleb uus. Selles monitooringus küsitakse inimestelt ka erinevaid hoiakuid, arvamusi ja kogemusi soolise võrdõiguslikkuse ning võrdse kohtlemise kohta. Üks küsimus on seal ka selline, kus inimestel palutakse valida, milliseid oskuseid peavad nad oluliseks poistele ja  milliseid tüdrukutele eluks kaasa anda. Vastajatel oli võimalik valida terve rea võimaluste ja oskuste vahel. Juba sealt me näeme, et ka Eestis me lähtume eeldustest, et poisid ja tüdrukud on täiesti erinevad. Me hakkame neid varakult erinevas suunas suunama. Kõige tähtsamaks eluks kaasa antavaks oskuseks, nii poiste kui tüdrukute puhul, peetakse oskust rahaga ümber käia. Aga edasi, teine, kolmas, neljas  oluline oskus poistele ja tüdrukutele on täiesti erinevad. Tüdrukutele peetakse oluliseks anda kaasa käitumisoskust, suhtlemisoskust ja söögivalmistamisoskust, aga poistele tehnikaga ümber käimist ja ettevõtlikkust. Nii me hakkamegi lapsi suunama nende huvides ja valikutes ning selles peitub oht, et paneme osadele lastele teatud valikud või karjääriteed kinni.

K: Olete kuulnud, et mõnedes lasteaedades poisid soovivadki mängida printsesse ja tüdrukud mereröövleid?

V: Absoluutselt- tüdrukud ja mereröövlid kindlasti. Poisid ja printsessid: see on natuke nagu taksoteadus- oma kogemuse põhjal ei tasuks üldistusi teha.  Me ju lapsevanemana tõmbame tihti ise selle soovi maha, ehk ütleme mis on aktsepteeritav, Kui poiss ütleb, et tema tahab olla printsess, siis tavaline reaktsioon lapsevanemal on ju: „Mis mõttes, sa oled ju poiss! Mis mõttes sa paned roosa kleidi nüüd selga ja oled printsess?”. Me ise õpetame seda. Sellest ei juhtu midagi hirmsat, kui poiss soovib printsessi mängida.

K: Rootsis tekkis mõned aastad küll suur poleemika sellest, et lasteaiakasvatajad pidid hakkama ka mingi programmi raames kutsuma poisse ja tüdrukuid mitte poisteks ja tüdrukuteks vaid „sõbrakesteks“. Kas see pole juba liiga äärmuslik meede?

V: See uudis Rootsi lasteaiast, mis ka Eesti meediast läbi jooksis, põhineb tegelikult ühel Stockholmi lasteaial, mille nimi on Egalia. See oligi eriline lasteaed ning ilmselt on selliseid nüüd Põhjamaades siin-seal rohkemgi. See ei ole tavanorm ja Egalia lasteaed ongi väga keskendunud sooneutraalsuse pakkumisele selles mõttes, et me tõesti ei tõmba maha ühegi lapse soovi nö. soonormist väljaspool olla ja seal on ka mitmed muud mitmekesisuse aspektid tegelikult hästi olulised. Aga ka Egalia lasteaia põhimõtete sees on olemas see, et tegelikult on see täiesti okei, kui tüdruk tahab olla printsess ja ka see on täiesti okei, kui poiss tahab mängida printsessi. See pole aga tavanorm ka Rootsi laseaedades. Kui terminitest rääkida, siis ongi hästi oluline tegelikult vahet teha kahel terminil. Paari päeva taguse Soome uudise üks mõte oli ka see, et liikuda eemale sooneutraalsuse terminist ja rääkida sooteadlikkusest. Sooneutraalsus terminina kõlab selliselt, et justkui me üritaks poisse ja tüdrukuid, mehi ja naisi, muuta ühesugusteks. Tegelikult see seda sisuliselt ei tähenda,  aga  seda on selle sõna järgi väga kerge järeldada. Tegelikult selle taga olev mõte on, et peab olema teadlikkus, et tüdrukute-poiste ja meeste-naiste vahel on teatud erinevused ja  tänu nendele erinevustele on neil teatud võimalused elus erinevad. Ja me peame olema teadlikud sellest, et osad erinevused on nö. sotsiaalselt konstrueeritud. Need on ühiskondlikud normid, mis tegelikult ei ole kivisse raiutud. Normid muutuvad aja jooksul ja see on koht kus me peaksime neid teadlikult analüüsima, mitte lihtsalt pimesi järgima oma sisse harjunud rada. Kui peale analüüsi leiame, et seni on toimetatud kõige paremal viisil ja midagi muuta pole mõistlik, siis on hästi nagu ka siis, kui analüüsi tulemusel tuvastame muutmisvajaduse.

K: Kas on tehtud mingisuguseid küsitlusi selle kohta, et kas vanemad on Euroopas ja Eestis sellise sooteadlikkuse propageerimiseks valmis?

V: Ühe ülikooli lõputöö raames on Eestis mõned aastad tagasi analüüsitud seda, kuidas lasteaias õpetajad ja lapsevanemad suhtuvad sooteemasse. Minu meelest oli see Eesti ja Soome võrdlus. Vanemaid on väga erinevaid ja on selliseid, kes on väga soosivad ja leiavadki, et oluline on see mis on minu lapse konkreetsed võimed ja oskused, mitte see kas ta on poiss või tüdruk. Ka õpetajate maailmavaade ja arusaamad on hakanud muutuma ja mida noorem inimene seda avatuma maailmavaatega ning lähemal sellele uuele maailmavaatele ja suhtumisele ta uuringu kohaselt on.

K: Kas te siis usute, et tulevikus võib näha sarnaseid sugude mitterõhutamist propageerivaid meetmeid ja teisi sooteadlikkuse meetmeid, ka teistes Euroopa Liidu koolides ja lasteaedades, või isegi muudes kohtades?

V: Absoluutselt, selles suunas on kogu Euroopa teel., suurem osa nö. vanemast Euroopast ja Skandinaaviast on sellel teel oluliselt kaugemale jõudnud, aga ka meil Eestis tegelikult astutakse edasi.

Allikas: Intervjuu Helen Biiniga, Euroopa uudised