8.–9. novembrini toimus järjekordne Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse poolt toetatav ja innovatsioonikeskuse InnoEurope poolt korraldatud innovatsiooni aastakonverents, mida korraldajad nimetasid ka toodete ja teenuste arendajate ajurünnakuks.
Anne Jürgenson

Konverentsi esimene ettekandja Inno A (www.innoa.eu ) kaasasutaja Rogier von Kralinger mõjus tõelise soojendajana. Ta rääkis oma tootele uue ja erilise väärtuse loomisest ajal, mil tohutu tootevalik kliendi pilti hägustab ja otsustusvõimet pärsib. Ettekanne oli peamiselt üles ehitatud näidetele, mis varem innovatsiooni teemaga kokkupuutunutel tulid enamjaolt tuttavad ette, kuid päeva sissejuhatuse ja kordamisena olid omal kohal.

Kralingeri emotsionaalsele ja kohustusliku anekdoodiga lõppenud ettekandele järgnes kontrastina rahulik, põhjamaine ja informatiivne Markku Mäenpää ettekanne sellest, milliseid ettevõtteid Eesti Arengufond (arengufond.ee ) on valmis uuest aastast rahastama. Arengufondi uksele on mõtet minna koputama säravate ideede, tugeva juhtkonna ja kenade finantsvoogudega ning kasvavat turgu sihtivatel ettevõtetel. Küsimus tekkis ühel erariskikapitalistil, kes leidis, et selliseid projekte rahastaksid nad isegi ning ilmselt soodsamatel tingimustel kui riiklik fond. Seega jääb õhku küsimus, et milline on ikkagi riikliku fondi roll, kui neid säravaid tähti Eestis kõigile ei jätku. Mäenpää sõnul võib Arengufondi ukse taha minna siiski juba ka varasemas arengustaadiumis, sest Arengufondi ambitsioon on pakkuda praktilist abi ka ettevõtte arendamise osas.

Pehmemaid väärtusi ja inimeste olulisust rõhutas ka Tehnopoli poolt “maale toodud” Uwe Weissflog (www.path­wayguidance.eu ). Ta rääkis innovatsioonirakkudest ehk meeskondadest, kellele on ettevõttes loodud kõik loovaks tööks vajalikud tingimused ja kellelt on põhjust oodata ka millegi uuenduslikuga välja tulemist. Tavaliselt on need ajutised meeskonnad, mis aitavad ettevõttel muutuda. Neid iseloomustab autonoomsus (juhtkonna otsusest sõltumatud, piiramatud rahalised ressursid), pühendumus, eesmärgile suunatus ja füüsiliselt üksteise lähedal asumine, mis soodustab meeskonna tööd.

Hinge läks Weissflogi esitatud loominguliste töötajate tegevust pärssivate ja soodustavate käitmusmallide võrdlus. Praegu on mitmetes Eesti asutustes endiselt levinud põhjendamatult suur kontroll, usaldamatus, suur ajasurve ja kiirete lahenduste ootamine ning juhi enesekesksus, mis kõik tapavad loovust. Kuidas aga õppida üleöö usaldama, toetama, empaatiavõimet üles näitama ja tähtaegu mitte peale suruma? Väga delikaatselt ja otseselt pähe lajatamata anti juhtnööre hiljem praktilises töötoas, kus katsetati ülesande lahendamist nii juhtideta kui ka juhtidega gruppides.

Välismaalaste väljatöötatud kontseptsioonide vahel tutvustas oma ideid äriingel ja ettevõtja Rainer Nõlvak. Ta tõi välja mõned viimase aja murettegevad protsessid (nafta vähesus, linnastumise jätkumine, globaalne soojenemine), vihjas nende taga peituvatele ärivõimalustele ja rääkis oma innovatsiooniga seonduvatest mõtetest.

Ettekande viimane osa oli mahlakate ja säravate väljaütlemiste poolest eriti rikkalik. Nõlvak rääkis leiutaja ja investori rollidest ning sellest, et lõppeks ei rahastata mitte parimaid ideid (häid ideid pidi üldse vedelema igal pool, ideedeinimestel pidi tulema neid kui luulet, ainult ei jaksa kõiki ideid kirja panna ja maha müüa), vaid neid projekte, mille leiutaja usub oma asja edusse rohkem. Aga usk ei pruugi o lla ratsionaalne ja kõige hullem on juhtum, kui investor ja leiutaja satuvad ühte isikusse, nagu ka Nõlvaku endaga vahel on juhtunud. Sellisel juhul ei testi keegi leiutaja usku, vaid leiutaja rahastab ise oma idee, kuigi see ei pruugi üldse mõttekaks osutuda.

Päeva lõpetas Tõnu Talve perfomance. Ta asus kaasavõetud alusmaali sugestiivse muusika saatel hetkeinspiratsiooni toel täiendama ja pani rahvagi joonistama. Juhtnööre oli vähe, aga see ei paistnud kedagi segavat – uskumatu, aga saalitäis rahvast nohistas sõnakuulelikult joonistada ja paistis asja nautivat. Lõpuks Talve küsis, et kas joonistamine aitas oma mõtteid koondada ja kontsentreeruda, ning enamik leidis, et jah. Paratamatult mingil hetkel igavateks kippuvaid koosolekuid/konverentse võikski nii organiseerida, et kõik saaksid vahepeal joonistada või millegi muu sarnasega tegeleda. Hoiab mõtted töös ja aitab imehästi tardumusse langemise ja tülpimuse vastu.

Konverentsi teine päev oli pühendatud valdavalt klastrite ja võrgustumise teemadele. Enne seda rääkis aga kliendisuhete halduse guru Graham Hill innovatsiooni juhtimisest klientide kaudu. Esmalt tegi ta kohe selgeks, et teadus- ja arendustegevuse keskne ning avatud innovatsioon (mille ideed alles hiljaaegu Eestis laiemat kõlapinda on hakanud leidma) on tema arvates läbitud staadiumid ning täna valitseb kliendi poolt suunatud innovatsioon, mis on eelmistest tunduvalt kaootilisem ja turulähedasem. Ja seda tuleb osata juhtida. Keda täpsemalt huvitab, kuidas, võib leida rohkem infot aadressilt www.sophron.co.uk .

Järgnevalt tõi Peter Fisk, särava nimega firma The Genius Works (www.thegeniusworks.com ) asutaja, välja 50 geniaal­set uuendust ja ideed, mis on maailma muutnud. Fiski puhul oli esitlus vähemalt sama oluline kui ettekande sisu: karismaatiline nagu tõeline äratusjutlustaja. Tema esitluse äkilised pöörded ja hõiskamine küll alguses sõna otseses mõttes ehmatasid Eesti vagura publiku ära, kuid mitte kauaks. Kui sai selgeks, et aktiivsuse ja käetõstmise eest saab asju, tuli rahvas kaasa.

Kogu irooniale vaatamata peab tunnistama, et Fiski lähenemine töötas. Ta oli mingil nõiduslikul moel inspireeriv ja pani peaaegu vastu tahtmist (mitte küll ilmtingimata ettekandega seotud) mõtted jooksma – ideid tuli nagu luulet, kui tsiteerida Nõlvakut. Ja et selliseid hetki rohkem oleks, tuleks Fiski sõnul vältida põhivoolu ja elada elu äärealadel, stimuleerides oma aju pidevalt.

Peaaegu sama äratatud seisundis kui Fisk olid ka hiljuti Silicon Valleyt külastanud Eesti Masinatööstuse Liidu juhatuse esimees Jüri Riives ja Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu juhatuse liige Vaho Klaamann.

Silicon Valleyst ja sellest, mida Eesti ettevõtted sealsest innovaatilisest ärikultuurist õppida võiks, räägitigi konverentsi lõpu paneeldiskusioonil. See oli kogu konverentsi üks põnevamaid osasid.

Silicon Valleys on vähem poosi ja enda teistega võrdlemist, vähem hukkamõistu läbikukkumiste suhtes, rohkem avatust uutele ideedele ja riskile, valmidust teha kiireid otsuseid ning valmidust ja soovi teha koostööd. Koostöö muutub eriti kasulikuks ja ideid genereerivaks, kui omavahel ei suhtle mitte ainult sama eriala/mõtteviisi inimesed, vaid just erineva taustaga tegijad (ettevõtjad, pangad, uurimisasutused, advokaadid, konsultandid jne) ja kooslused.
Paneelis osalejate hinnangul peidavad eestlased end rahvusliku külmuse ja kinnisuse taha, mis on osalt aga müüt. Pigem napib puuduliku haridussüsteemi tõttu oskusi ja teadmisi, kuidas oma ideid esitleda ja teha koostööd. Ja üleüldse, kui kinnisvaras teenib niigi hästi, siis puudub vajadus midagi uut teha ja luua. Probleemiks on Eesti väiksus ja suletus, mis võib teisalt olla ka eelis – siin ei ole nii tungivat vajadust luua formaalseid tingimusi koostöö ja võrgustumise soodustamiseks, kõik teavad niikuinii, kust infot leida ja kuidas vajaliku inimesega ühendust saada.

Silicon Valleys olevat üritusi suhtlemiseks mitu korda rohkem kui Eestis ja inimesed kasutavad ära ka trennid ja teised inimestega vabal ajal trehvamise kohad, kus vestlust oma tööst ja plaanidest alustatakse ka võhivõõraga.

Vestlusringi kokkuvõttes leidsid selles osalejad, et Eestiski pole asi kõige hullem, esimesed klasterdumise näited on juba olemas. Protsesside kiirendamiseks (haridussüsteemi muutmise vilju ei jaksa ju ära oodata) tuleks aga enam luua suhteid väljaspool Eestit, käia kas või suhtlus-kohvihommikutel Stockholmis ja meelitada oma ettevõttesse tööle globaalsete kogemustega müügiinimesi (kui riik vähegi lubaks, siis ka väljastpoolt Euroopa Liitu).

Allikas: Inspiratsiooni innovatsioonikonverentsilt, Eesti Ekspress