Tänapäevane meditsiin on Eestis epideemiaks muutunud HI-viiruse ravis nii kaugele arenenud, et rakubioloog Rein Sikuti hinnangul oleks kogu haigus võimalik maailmast ühe inimpõlve jooksul täiesti kaotada. Paraku pole inimesed laborihiired ning Eestis on HIV muutumas süstivate narkomaanide haigusest üha enam tavaliste keskealiste pereinimeste tõveks, selgus arvamusfestivali arutelul.

Suhtumine stiilis „kummiga on keks, ilma on seks“ iseloomustab endiselt Eesti keskealise elanikkonna suhtumist kondoomi, võib kokku võtta perearstide seltsi juhi Diana Ingeraineni ja mõttekoja Praxis tervisepoliitika analüütiku Laura Aabeni teadmised. HIVga seoses on see eriti ohtlik aga seetõttu, et see muutub üha enam tavaliste heteroseksuaalsete pereinimeste haiguseks.

„Kui varem levis HIV selgelt piiritletud grupis – süstivate narkomaanide hulgas –, siis nüüd on üha suurem hulk uutest diagnoosidest inimestel, kes pole kunagi narkootikume tarbinud. Nende keskmine vanus on 35+,“ kirjeldas Aaben.

See seltskond käis koolis ja sai seksuaalkasvatust ajal, mil see oli hoopis teistsugune kui praegu. Sellest tuleneb ka hoopis teistsugune suhtumine lihtsaimasse elu- ja tervisekindlustusse – kondoomi.

Sama kinnitas ka rakubioloog Rein Sikut.

„HIV ähvardab hakata levima nende keskis, kes ei oska seda üldse oodata. 10 aasta jooksul muutub HIV haigete seas valdavaks täiesti tavaline inimene.“

Arutelus osalejate hinnangul oleks selle ohtliku suundumuse takistamiseks vaja kahte asja: nii üldsuse kui ka meditsiinitöötajate teadlikkuse tõstmist kui ka automaatset HIV testimist perearsti juures tehtavate vereanalüüside käigus. Vähemalt nendes piirkondades, kus HIV levik on keskmisest suurem.

„Ida-Virumaal elab 11 protsenti Eesti elanikest, aga 47 protsenti HIV-positiivsetest. Seal võiks masstestimist teha küll.“

Diana Ingeraineni hinnangul takistab tõhusat HIV vastast tegevust aga tõsiasi, et Ida-Virumaa tervishoiutöötajad elavad hoopis teistsuguses inforuumis ja oma tegelikkuses.

„Sealsed perearstid näiteks käivad koolitustelgi Venemaal ja teadlikkus HIVst on seal kehvem kui mujal ka tervishoiutöötajate hulgas.“

Kuid lugu pole kiita ka üldiselt tervishoius. HIV on endiselt teadmatusest ja stigmadest saadetud haigus, mille nakkamismehhanismidest ja iseloomust ei tea Ingeraineni sõnul ikka veel piisavalt ka meedikud.

„Tõsta tuleks nende teadlikkust, kelle kokkupuude diagnoosimata HIV-positiivsetega on kõige suurem: perearstide ja -õdede. Kui me saaksime tekitada nii ühiskonnas kui ka meedikute hulgas teadmise, et HIV on lihtsalt haigus nagu iga teinegi, oleks olukord palju parem.“

Tegemist ei ole väikese probleemiga mitte ainult rahvatervise, vaid ka majanduse seisukohalt. Igaüks Eesti 4000 HIV-positiivsest läheb arutelus osalejate sõnul ühiskonnale maksma keskmiselt 100 000 eurot ehk kokku 400 miljonit eurot.

Samas oleks teadlikkuse tõusu, masstestimiste kaudu viirusekandjate jälile saamise ning nüüdismeditsiini vahendite koosmõjul võimalik vabaneda HIVst täielikult ühe inimpõlve jooksul, märkis Rein Sikut.

„Paraku pole inimesed laborihiired ja tegelikus elus see päris nii ei käi.“

Näiteks jäetakse end testimata või ei võeta korralikult ravimeid või lõpetatakse nende võtmine, kui end enda hinnangul hästi tuntakse.

Korralikult ravimeid võttes võimaldab tänapäevane ravi aga Sikuti sõnul elada täiesti tavalist elu ka HIV-positiivsena. Lisaks mõjutavad ravimid dramaatiliselt HIV-viiruse edasinakatamist.

„Ravimit võtva inimese edasinakatamisrisk seksuaalvahekorras väheneb 96 protsenti. Nii et tõhus ravi aitab piiri panna ka HIV levikule.“

Allikas: HIV kaoks Eestist ühe inimpõlvega, kuid inimesed pole laborihiired, ERR