Oma kodanike võrdse kohtlemise põhimõte peaks olema demokraatliku riigi üks alustalasid. Meie seadustik on aga künklik ja käänuline nagu Otepää kandi külavahetee ja vajaks hädasti tasandamist-õgvendamist.

Erinev margapuu

Võtame näiteks, kuidas koheldakse noort inimest, kes on elu otsustaval teelahkmel: üks koolitee on läbi käidud ja nüüd tuleb otsustada, kas minna tööle või edasi õppima, ja kui õppima, siis kuhu, millele hammas (meie kontekstis rahakott) peale hakkab.

Toitjakaotuspensioni saaja teab, et teda toetatakse kuni 24. eluaastani ehk enam-vähem tudengipõlve lõpuni, kui ta kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist kõrgkooli sisse saab.

Ütleb ju seadus, et õigus toitjakaotuspensionile on toitja surma korral tema alla 18-aastasel lapsel või siis alla 24-aastasel noorel, kui too õpib gümnaasiumi või kutseõppeasutuse päevases õppes või on täiskoormusega tudeng. (Sama kehtib ka lahkunud toitja ülalpidamisel olnud venna/õe ja lapselapse kohta.)

Sootuks teises olukorras on aga üksikvanema lapse toetuse saajad – kelle sünniaktis puudub kanne isa kohta või on see tehtud ema ütluse alusel – ja need noored, kellele maksab elatisraha pere juurest lahkunud teine, kohustatud vanem (rusikareegli järgi on selleks isa).

Seadusetähe järgi abistatakse esimesi vaid kuni 16-aastaseks saamiseni või siis 19. eluaastani (põhikoolis, gümnaasiumis, kutseõppeasutuses) õppimise korral; teisi aga – juhul kui nad õpivad – 21. eluaastani. Kui kõrgkool mõlgubki noore inimese mõttes, siis arvestada tuleb puhtalt omaenese kulu ja kirjadega.

Ei puudutaks praegu pikemalt mureküsimusi, mida hea tahtmise korral saaks riik hõlpsasti lahendada: et üksikvanema lapse toetus tuleks seniselt 300 kroonilt tõsta lapsetoetuse seitsmekordse määrani ehk 1050 kroonini kuus, nn kohustatud vanema (oma!) lapse toetamise kohustusest kõrvalehoidmise ajal peaks riik maksma lapsele kas või tuhatkond krooni kuus ajutist elatisraha. Olen neist asjust siinsamas kirjutanud.

Kellel on, sellele antakse

Kõik kõne all olevad noored on ühtviisi üksikvanema kasvatada, valdavalt ema leivas. Üksikvanemaga pered on (paljulapseliste kõrval) kõige suuremas vaesusriskis ja mida suuremaks lapsed sirguvad, seda raskem on perel toime tulla.

Keegi ei ole kunagi uurinud, kui paljud kitsikuses kasvavad noored on olude sunnil loobunud edasiõppimisest. Ja kuidas saakski kaardistada maha maetud unistusi, mõõta alla surutud ande potentsiaali?

Küll on aga uuritud kõrgkoolis juba õppivate tudengite sotsiaalmajanduslikku tausta.
Nii Praxise kui vastse Eesti üliõpilaskodade liidu uuringud näitavad, et suuremates avalik-õiguslikes ülikoolides õppijate soontes voolab ebaproportsionaalselt palju paarikümne aastaga aretatud «aadliverd». Teisisõnu – rohkem kui poolte tudengite majanduslik olukord on keskmisest parem, nende vanematel on kõrgharidus, nad on pärit suurematest linnadest, neljandik on tulnud nn eliitgümnaasiumidest.

Rääkimata juba sellest, et paljudele võimekatele noortele paneb vaesus edasiõppimise tee sootuks kinni, saavad ka tasuta õppekohtadele valdavalt majanduslikult heal järjel noored.

Ja et meie kõrghariduses ei lähtu õppetoetused mitte sotsiaalsetest vajadustest, vaid on jätkuvalt tulemuspõhised (ja napimast napimad), on väga paljud tudengid sunnitud täiskohaga töötama. Selleks, et hinge sees hoida. Eks nad muidugi õpi ka – kui jõudu üle jääb. Seesugune elukorraldus-korraldamatus jätab õpingud nominaalajast kauemaks lohisema ja teadmised pinnapealseks.

Noor kui haruldus

Risti vastupidi muule Euroopale süvendab majanduslik kihistumine meil hariduslikku kihistumist, ja vastupidi. Et kiire kihistumine on toimunud meie oma silme all, oleme tunnistajaks ka sellele, et vaesus ja jõukus ei olene mitte niipalju inimese enda tublidusest ja töökusest kui vedamisest, jultumusest ja sotsiaalsetest oludest.

OECD raport on juba ammu juhtinud Eesti tähelepanu kõrghariduse kättesaadavuse teemale, ent meile on see olnud kui hane selga vesi. Kuid just haridus on see, mis teeb võimalikuks kõik muud õigused – õiguse tööle, vabale eneseteostusele, inimväärsele töötasule, kodule jne – ega tohi sõltuda ei noore elukohast ega pere majandusseisust.

Ainus võimalus majanduslikku ebavõrdsust pisutki leevendada on muuta kõigi tasandite haridus kättesaadavaks. Igaühele, kel pea võtab ja tahtmist on.

Nüüd aga peame olema väga valvsad, et kellelgi ei tekiks tahtmist hakata seadusi äraspidi ühtlustama, tuua kõigi abi saavate noorte vanusepiiri allapoole – olgu siis ettekääne milline tahes. See oleks lihtsalt järjekordne samm meie inimvaru lörtsimise loos.

Sest noort inimest peab meie kiiresti vananeva rahvastiku seast varsti vaat et tikutulega taga otsima: aastal 2000 oli veel (7–26-aastaste) laste ja noorte osa elanikkonnast 29 protsenti, 2015. aastaks on see kahanenud viiendikuni.

Tõtt-öelda tuleks kõigile õppivatele noortele (lapse)toetust maksta kuni 24. eluaastani. Paljudes Euroopa riikides kestab riigi selline abi just selle vanuseni. Selleks ajaks on mõnda juba õpitud, noore võimed, tahtmised ja tulevikusihid selgemad.