Piiratud on nii valdkonnad ja täpsemad näitajad, mida on võimalik indeksi arvutamisel arvesse võtta, kui ka see, milliseid tulemusi indeksi arvutamisel kõrgemalt hinnatakse.

Ka WEF soolõhe analüüsi metodoloogia seab tulemuste tõlgendamisele teatud piirangud. Suurim Eesti tulemust mõjutav metodoloogiline piirang on asjaolu, et vaatluse all on vaid see, kas naiste olukord on meestega võrreldes kehvem või mitte.

Lihtsustatult võimaldab indeks vaadelda seda, kas analüüsitavas valdkonnas on mehed naistega võrreldes paremas olukorras või on saavutatud naiste ja meeste võrdsus. Kuid riikidele antud skoorid ei näita olukorda, kus võrdsete võimaluste pendel on löödud teise äärmusesse ning naised on mingis valdkonnas meestest paremini esindatud või rohkem saavutanud – selline juhtum läheb kirja võrdsete võimaluste olukorrana.

Selles detailis ehk meeste kahjuks pöördunud ebavõrdsuse mittearvestamises peitubki Eesti kõrgete kohtade saladus nii tervise kui hariduse alavaldkonnas.

Tervise ja elujõu alavaldkond arvestab kahte näitajat – sündinud poiste ja tüdrukute osakaalu ning tervena elatud aastaid. Meie naised elavad tervena veidi enam kui neli aastat meestest kauem, kuid seda asjaolu indeks ebavõrdsusena ei käsitle.

Veelgi teravam on pilt hariduse alavaldkonnas. Seal vaadeldakse naiste ja meeste osakaalu kirjaoskajate seas ning põhi-, kesk- ja kõrghariduse omandanute hulgas. Lugema ja kirjutama õpime me siin kõik olenemata soost ning ka põhiharidus on poistele ja tüdrukutele võrdselt kohustuslik. Kuid kesk- ja kõrghariduse omandajate seas on sooline lõhe juba märgatav – poiste osakaal gümnaasiumiõpilaste hulgas langeb põhikooliga võrreldes järsult, samuti on naisi oluliselt rohkem üliõpilaste seas, mistõttu kesk- või kõrgharidusega elanikkonna hulgas on mehed vähemuses.

Seega ei tähenda Eesti kõrge skoor hariduse valdkonnas seda, justkui oleks meil selles elu osas naiste ja meeste võrsete võimalustega kõik korras, vaid väljendab pelgalt naistele seatud takistuste puudumist. Ebavõrdsuse suund on meil vastupidine – meeste madalam haridustase, poiste kehvemad tulemused ja nende suurem osakaal koolist väljalangenute hulgas on vaid mõned haridusvaldkonna ebavõrdsusega seotud probleemid Eestis.

Kui WEF analüüs võtaks arvesse ka soolõhesid, mille suund on meeste kahjuks, langeks Eesti skoor nii majanduselu kui tervise, kuid eriti tugevalt just hariduse alavaldkonnas.

Praxis on loomas temaatilist ainekursust

Haridusvaldkonna ebavõrdsuse vähendamisele on suunatud Praxises hetkel käimasolev projekt „Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine kõrg- ja üldharidusse“*. Töötame selle nimel, et pakkuda Eesti ülikoolide tudengitele enam teadmisi võrdsetest võimalustest ja oskusi soo lõimimiseks oma erialatöös.

Erilise tähelepanu all on praegused ja tulevased õpetajad, kellele pakutavatel ülikooli- ja täiendkoolituskursustel aitame analüüsida ja mõista viise, kuidas poisse ja tüdrukuid, nende õppimist ja valikuid, koolis paremini toetada. Projekti eesmärk on soostereotüüpide ning nende edasikandumise tsükli murdmine.

Selleks, et meie poisid ei langeks koolist välja, naised ja mehed ei oleks koondunud erinevatele elualadele, meeste eluiga ja tervena elatud aastad ei jääks naiste näitajatest kaugele maha ning eelkõige selleks, et Eesti väike inimressurss oleks parimal viisil rakendatud, on vaja muuta ühiskonnas levivaid hoiakuid ning arvamusi selle kohta, mis on meestele ja naistele sobilik.

* Projekti rahastatakse Norra toetuste 2009-2014 soolise võrdõiguslikkuse ning töö- ja pereelu ühitamise programmist.