Järgmisel aastal käivituvad esimesed ühiskondliku mõju osakud. Erainvestorite rahaga käivitatud programmiga loodetakse vähendada noorte retsidiivsust. Kui kuritegevus piisavalt väheneb, maksab riik investoritele raha kasumiga tagasi.
Investorid ise ütlevad, et programm on midagi heategevuse ja rahateenimise vahepealset. Kolmas sektor näeb selles võimalust riigi sektorisse innovatsiooni tuua. Küünilisemad ütlevad aga hoopiski, et kuna erainvestoril on kindel summa kaalul, on tema osavõtul tõenäosus töötavat programmi leida suurem.
Kuidas iganes ühiskondliku mõju osakuid (ingl social impact bonds ehk SIB) hinnata, koguvad need maailmas üha rohkem populaarsust. Mõte on motiveerida riiki katsetama uusi lähenemisi nii, et ei peaks kartma ebaõnnestumist. Kuna uute sotsiaalprogrammide käivitamisega kaasnevad riskid ja ennetuse mõju ilmneb pika aja jooksul, võib riik sellist käivitamist peljata. Edu puhul aga saadakse senisest efektiivsem tulemus, investorid saavad panustada olulise ühiskondliku probleemi lahendamisse ning heade tulemuste korral tasub riik neile algse investeeringu.
Asjaosalised ise on projekti õnnestumises küllalt kindlad, sest välja valitud on kogu maailmas tulemusi näidanud ART (Aggression Replacement Training) programm, kus tegeldakse kümne nädala jooksul kolm korda nädalas kolmetunnistes grupisessioonides laste agressiivse käitumise muutmisega, misjärel peaks vähenema ka tõenäosus, et nad uuesti süütegusid toime panevad. Noorte korduv kuritegevus valiti esimese SIB probleemiks seetõttu, et seal on selgelt eristuv sihtgrupp, tulemusi saab konkreetselt mõõta ja õnnestumise korral tekib riigile kokkuhoid. Veel enam, tegu on olulise murega: igal aastal satub alaealiste komisjoni ette pea poolteist tuhat noort, kellest pooled on seal juba mitmendat korda. Erikoolist lahkunud noortest paneb aga kahe aasta jooksul järgmise süüteo toime koguni 81%. Kokku kulub alaealiste õigusrikkumistele (sh ohvrile tekitatud ja uurimise kulud) ligi 13,7 miljonit eurot.
Põhjustega pole tegeldud
Ehkki noortele mõeldud sekkumis- ja käitumist muutvaid programme on varemgi proovitud, möönsid justiitsministeeriumi ja sotsiaalministeeriumi eksperdid, et pigem on seni rõhk olnud sanktsioonidel ning probleemi põhjuste ja ennetusega tegelevaid programme on olnud vähe. Riik ootab seda programmi huviga, sest lähenemine ühtib õigusrikkumisi toime pannud lastega tegelemise reformikavaga, mille eesmärk on last vaadata ennekõike abivajajana, ütles sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna juhataja Anniki Lai. Sama meelt oli justiitsministeeriumi analüüsitalituse nõunik Kaire Tamm, kelle sõnul püütakse üha rohkem jõuda sinna poole, et laste kokkupuude kriminaalsüsteemiga oleks võimalikult väike.ART programmi sihtgrupp on süüteo sooritanud 14–17-aastane agressiivsete käitumistunnustega noor. Täpne programmis osalejate arv pole veel paigas. Lihtsustatult öeldes toimib ART karistuse asendajana või mõjutusvahendina, mistõttu peavad programmi valitud lapsed sellega korralikult tegelema. Kümne nädala jooksul teevad nad kuue- kuni kümneliikmelistes gruppides rollimänge ja ülesandeid, kus õpitakse oma viha juhtima ja tunnetega toime tulema, peale selle õpetavad kaks treenerit neile sotsiaalseid oskusi, empaatiavõimet ja tegelevad laste väärtushinnangutega.
Kokku katsetatakse programmi aasta ning järgneva poolteise aasta jooksul jälgitakse, kui palju noori paneb taas süütegusid toime ja kuivõrd erinevad on näitajad teiste samavanuste õigusrikkujatega võrreldes.
Kui poolteist aastat pärast programmi lõppemist on selles osalenud laste süütegude arv teiste noorte õigusrikkujatega võrreldes vähenenud üle 16%, tekib riigile kokkuhoid ja programm arvatakse õnnestunuks (arvud põhinevad spetsiaalsel ART programmi ja riigi kulusid kaardistanud finantsanalüüsil).Õnnestumise korral maksab riik investoritele nende investeeringu vastavalt kokkulepitud mahule tagasi ning edaspidi saab riik ise otsustada, kuidas programmi jätkata.
Kuivõrd spetsialistid ise programmi edukusse usuvad, ei soostu keegi ennustama, sest selliste sekkumisprogrammide mõju on Eestis ülivähe mõõdetud. USA kogemus näitab, et samalaadses programmis osalenud noorte hulgas vähenes korduv-õigusrikkumiste hulk 24% ning üks investeeritud dollar säästis riigile keskmiselt 6–11 dollarit. Sääst tulebki sellest, et enamasti on ennetus odavam kui tagajärgedega tegelemine. Näiteks ei pea kulutama süütegude uurimisele, menetlemisele ja raskemal juhul vangide ülalpidamisele.
Programmi edu peitub selle intensiivsuses ja praktilisuses. Inimene peab teiste ees uuesti läbi mängima olukorrad, kus ta oli vägivaldne või riivas kedagi. Seejärel peab ta grupis suutma analüüsida ja välja öelda, miks ta nii käitus, mis tagajärg sellel oli jne. Seal on palju kordusi, teeme mitu korda ühte ja sama asja ja see ei ole lihtne, see on vaimselt väga väsitav,” selgitas ART programmi ekspert Marge Alamaa, kes on programmiga töötanud vanglates ja erikoolides.
Noored ei oska vägivallata
Tema hinnangul sunnivad programmi tegevused noori ütlema asju, mida tavaliselt hoitakse endale, ning kuulama ka teiste sisekõnet. „See kõik paneb neid vägivallale ja kuritegevusele teisiti lähenema,” lisas Alamaa. Teisalt tõdes ta, et programm töötab kindlalt valitud sihtgrupi puhul. Sinna kuuluvad agressiivse käitumisega noored, eriti need, kel on probleem käitumise, mitte tahtmisega.„Paljud noored ei taha vägivaldsed olla, aga nad lihtsalt ei oska teistmoodi. Neil ei ole olnud õigeid eeskujusid, kes oleks neile konflikti lahendamist õpetanud, ja pahatihti nad arvavadki, et ainus lahendus on teist rünnata. Kui on tegu psühhopaatiliste kalduvustega inimesega, kes naudibki teistele haiget tegemist, siis see programm nii palju kasu ei anna,” selgitas Alamaa.
Kuupäeva ega maakondi, kus ART programmi alustatakse, veel määratud ei ole, küll aga peaksid treeningud alguse saama järgmisel aastal. Seni ongi tegeletud investeerimismudeli ettevalmistamisega, mõju mõõtmise strateegia koostamise ning investorite otsimisega. 2014. aastal Arenguidee konkursilt (kust pärineb muide ka e-residentsuse projekt) ja EL-ilt selleks rahastuse saanud Heateo SA liikmete sõnul on just viimased kaks projekti õnnestumise võtmekohad. Mõju mõõtmisega – millest oleneb investorite võimalus raha tagasi teenida – hakkab tegelema sõltumatu hindaja ning ka esimese nelja investoriga on praegu põhimõttelised kokkulepped olemas.
„Ehkki huvi projekti vastu on suur, ootavad investorid enne otsustamist lõplikku pakkumist. Kuna mõjuinvesteeringud on uus mõiste, tahavad investorid näha esimeste lõppevate projektide tulemusi ning esimesed investorid näevad oma investeeringut pigem uuendusliku filantroopiana,” rääkisid sihtasutuse juhatuse liikmed Pirkko Valge ja Maris Ojamuru.
Sellest hoolimata on nad aga optimistlikud, sest juba praegu on maailmas käivitatud 30 SIB-d ja parasjagu on sündimas veel umbes sada. Nii usuvad nad, et praegune projekt võib pärast õnnestumist saada ka järglasi, aga siis, kui noorte kuritegevuse programm on lõpule jõudnud. „See on ka põhjus, miks üritasime teha nii, et esimene Eesti SIB oleks võimalikult lühiajaline. Nii selguvad ka tulemused varem,” põhjendas Ojamuru. Uute SIB-dega on juba lihtsam edasi minna, sest vajalik baas (seaduslik ja analüütiline) on Eestis loodud, ja Eesti saab oma kompetentsi jagada ka mujale, sest Põhja- ja Ida-Euroopas oleme osakute käivitamisel esimesed.