Praxise tervisepoliitika analüütik Gerli Paat-Ahi kirjutab, et sanatoorsed koolid ei toimi nii hästi, nagu need võiksid, kuid paradoksaalsel kombel on see peamine argument, miks neid sulgeda tahetakse, selmet proovida olukorda parandada.

Hiljuti sai teatavaks uudis, mille kohaselt plaanib haridus- ja teadusministeerium riigikoolide optimeerimise käigus sulgeda enamiku sanatoorsetest koolidest. Peamiseks põhjuseks tuuakse see, et terviseprobleemidega õpilaste jaoks mõeldud koolid ei täida enam oma rolli.

Hinnanguliselt umbes viis protsenti lastest Eestis põeb mõnda pikaajalist haigust. Ligi 50 klassitäiele alla 16-aastastest lastest määratakse igal aastal puue. Meie hulgas elab ja õpib igal hetkel keskmise või sellest raskema puudega ligi 7000 last.

See näitab, et Eestis on palju lapsi, kes oma meditsiinilise seisundi tõttu vajavad hariduse omandamisel eritähelepanu. Üheks suuremaks lahendamata küsimuseks on normaalse vaimse tervisega lapsed, kellel on tavakoolis käimine raskendatud mõne kehalise (somaatilise) haiguse (näiteks astma, diabeet jne) tõttu. Sellised lapsed moodustavad umbes 2/3 kõigist kroonilise tervisehäirega lastest.

Praegu on see koorem jäetud suuresti haigete laste vanemate õlule. Kavandatavad sanatoorsete koolide sulgemised ja ümberkorraldused suurendavad seda ohtu veelgi. Eestis on praegu kolm sanatoorset internaatkooli, millest kaks plaanitakse sulgeda ning kolmas liita käitumishäiretele suunatud kooliga.

Kehtiva arusaama kohaselt on sellistele lastele võimalik sobilik õpikeskkond luua sanatoorses koolis, kuna tavakoolides reeglina vastavad tingimused nende laste õpetamiseks puuduvad (abiõpetajad, personal, pidev meditsiiniline järelevalve). Kahjuks ei toimi sanatoorsed koolid nii hästi, nagu need võiksid, ning paradoksaalsel kombel on see ka peamine argument, miks neid sulgeda tahetakse, selmet proovida olukorda parandada.

Ideaalis peaksid sanatoorsed koolid olema mõeldud normintellektiga lastele, kes tervislikel põhjustel ei saa tavakoolis õppida ning kelle perekond ei suuda ise tagada täiendavaid tugimeetmeid – abiõpetajad, pidev järelevalve kogu päeva jooksul jms.

Tegelikkuses õpib praegu sanatoorsetes koolides lapsi, kes tõepoolest vajavad pidevat meditsiinilist tähelepanu (nt südamehaigused, epilepsia jm), kuid on ka neid, kes on eelkõige käitumishäiretega ning pärit nõrga sotsiaalse võimekusega perest (viimasel juhul on neil õpilastel tihti ka mõni somaatiline haigus, mis ilma sanatoorse koolita tõenäoliselt ainult ägeneks).

Kokkuvõttes pole praegu ei kooli personalil, lapsevanematel, arstidel, tavakooli õpetajatel ega avalikkusel ühtset arusaamist, mida täpselt sellistelt koolidelt oodata. Ometi on olemas nii rahvusvaheline kogemus kui ka väga selged näited Eestist, kuidas sanatoorsed koolid aitavad omandada üldhariduse ka tõsiste krooniliste haigustega lastel, kes hiljem täiskasvanueas kenasti ise hakkama saavad.

Eestis valitseb praegu olukord, kus nii haridussüsteem kui tervishoiusüsteem püüavad arendada keskmist süsteemi keskmistele inimestele, ja võimalikult kuluefektiivselt. Sellega tekib aga situatsioon, kus n-ö mitte-keskmised inimesed jäävad süsteemist välja, juhul kui nende perekond ise puudujääki oma aja ja rahaga ei kompenseeri. Eriti teravalt puudutab see just meditsiiniliste erivajadustega lapsi ja nende perekondasid.

Praegust majanduslikku olukorda ja ressursse arvestades oleks igasse kooli meditsiinilise erivajadusega lastele hariduse andmiseks vastavate tingimuste loomine keeruline. Otsustajad peavad tõsiselt kaaluma, kas erandite loomine igasse kooli on kohe jõukohane, kui alternatiiviks oleks ära kasutada olemasolevad tugevamad sanatoorsed koolid ja nende baasil luua meditsiiniliste erivajadustega laste õppimist toetavad nn pädevuskeskused.

Hiljuti Praxise poolt läbi viidud meditsiiniliste erivajadustega laste üldhariduse analüüsis leiti, et sellistele lastele suunatud hariduskeskuste, mis toimiksid raskema seisundiga laste jaoks päevaste või ööpäevaringsete sanatoorsete koolidena ning toetaksid laste haridust laiemalt, loomine on vajalik.

Nn pädevuskeskuse ülesandeks võiks olla nii erivajadustega laste, vanemate kui ka tavakoolides õppivate meditsiiniliste erivajadustega laste õpetajate ja muu personali nõustamine ja toetamine. Selline keskus eeldab muidugi tihedat koostööd erinevate institutsioonide, lastevanemate, õpetajate, arstide jt vahel. Selline keskus peaks töötama riiklikul tasandil ning tagama kogu Eesti hõlmatuse.

Oluline on ka see, et keskus töötaks võimalikult paindlikult, näiteks kui lapsel avastatakse diabeet ja tal on tavakoolis raske uue olukorraga harjuda, peaks kompetentsikeskus pakkuma võimalust õppida seal võimalusel üks-kaks veerandit ning seejärel läheks laps tagasi oma vanasse kooli.

Sarnast süsteemi on juba aastaid efektiivselt rakendatud Kesk-Euroopa riikides. Eestis on praegu olemas Keila-Joa sanatoorne internaatkool, millel on olemas kõik eeldused välja areneda korralikuks kompetentsikeskuseks (kogemused, personal, teadmised). Keskuses peaksid olema tagatud ka igakülgne meditsiiniline järelevalve ja erinevad teraapiavõimalused. Keila-Joa kooli puhul on võimalik ka tugev koostöö Tallinna lastehaiglaga.

Meditsiiniliste erivajadustega laste hariduskorralduses on palju küsimusi ja ebaselgust. Kuigi praegusel kujul sanatoorsed koolid ei täida oma eesmärki (mis on eelkõige tingitud sellest, et erinevad ametkonnad, sh haridusministeerium ja sotsiaalministeerium, ei ole suutnud kokku leppida selles, millised ja kellele need koolid peaksid olema mõeldud), ei ole sanatoorsete koolide sulgemine lahendus. Samas on selge, et igasse kooli erivajadustega lastele igakülgselt toetavate võimaluste loomine on keerukas ning tõenäoliselt kulukam kui nn pädevuskeskuse loomine.

Suunates kõik sanatoorsete koolide lapsed tavakooli ilma reaalse tugisüsteemita, on oht, et paljude laste jaoks tähendab see väga lünklikku haridusteed või haridussüsteemist hoopis eemale jäämist.