Käibemaksu peamine eesmärk on koguda riigieelarvesse tulu. Sellest eesmärgist lähtudes on ühtse määraga käibemaks parim valik, sest selle administreerimiskoormus on väiksem.

Riin Aljas
arvamustoimetaja

Nädal tagasi kirjutasime kultuuriministeeriumis üleskerkinud arutelust tõsta raamatute käibemaksu seniselt üheksalt protsendilt kahekümnele. (EPL, 5. oktoober: „Lang mängib mõttega tõsta raamatute käibemaksu”). Ehkki nüüdseks on selge, et lähiajal seesugust muudatust tulemas ei ole, tasuks siiski käibemaksumäärade üle veidi arutleda. Kasvõi seetõttu, et väljakäidud kahekümneprotsendiline raamatute käibemaks oleks Eesti automaatselt Euroopa tippu tõstnud – Euroopa Komisjoni 2012. aasta andmete põhjal küsib raamatutelt kõrgemat käibemaksu üksnes Taani (25%). Ülejäänud riikides jääb see aga 5–10 protsendi vahele.

Üldiselt iseloomustab Eestit maksuerinevuste vähesus ja seda eriti toidukaupade puhul, kus paljudes Euroopa riikides on toidukaupade käibemaksumäär ligi kaks korda madalam kui muude toodete puhul. Eestiga sarnaselt puudub toidu ja vee käibemaksu eristus üksnes Taanis, Leedus, Rumeenias ja Bulgaarias. Seevastu lõunapoolsemates riikides on toidule kehtestatud maksumäär sageli vaid nelja protsendi lähedane.

Juuksurid ja aknapesijad

Kui näiteks ravimite, toidukaupade, invavarustuse, hambaravi, raamatute, perioodika ja majutuse puhul valitseb liikmesriikides käibemaksusoodustustes enamasti konsensus, on ka valdkondi, kus maad rohkesti erinevad. Näiteks jalgrataste, kingade ja riiete parandamise puhul, kus alla kümneprotsendiline käibemaks on kehtestatud Soomes, Sloveenias, Poolas, Hollandis, Maltal ja Luksemburgis. Ka naudivad madalaid maksumäärasid näiteks Hispaania, Küprose, Iirimaa, Hollandi, Poola, Luksemburgi ja Sloveenia juuksurid. Nimetada võib ka Tšehhi Vabariiki, Iirimaad, Prantsusmaad, Luksemburgi ja Sloveeniat, kus akende pesemise puhul küsitakse käibemaksu tavamäärast vähem – alla kümme protsenti.

Vahest kõige enam torkavad Euroopa riikide võrdluses silma Taani ja Luksemburg ning seda kaunis vastandlikult. Vaatamata heaoluriigi mainele on Taani ainukene riik Euroopas, kust käibemaksusoodustusi silma ei hakka – ei raamatute, toidu ega ka muu puhul – kõigele kehtib ühtne määr 25%.

Andres Võrk
Praxise analüütik

Kuid tulenevalt majanduspoliitilistest või sotsiaalsetest kaalutlustest on paljudes Euroopa riikides esmatarbekaupadele, nagu toidukaubad, eluasemekulud ja tervishoid, rakendatav käibemaks väiksem kui tavaline maksumäär. Sarnaselt on madalam maksumäär raamatutele, ajalehtedele, ajakirjadele ja kultuuriüritustele, kuna ajalooliselt on peetud oluliseks nende rolli inimeste harimisel.

Maksusüsteem ei peagi olema esimene valik, mille abil vaesust vähendada. Suurem sissetuleku ümberjaotamine ja inimeste järje peale aitamine käib enamasti ikka sotsiaaltoetuste ja -teenuste kaudu.

Sotsiaalpoliitiliselt on maksuerinevused põhjendatud sellisel juhul, kui maksusüsteemi kaudu on lihtne toetada riskirühmas olevaid inimesi. Näiteks on põhjendatud ravimite või meditsiiniliste abivahendite madalam käibemaks, sest ravimeid lõbu pärast
ei osteta.

Maksulangetus ei jõua pärale

Samas toidukaupadele madalam käibemaks on väga ebaefektiivne meede vaesuse vähendamisel. Näiteks toiduainete käibemaksu langetamine 20%-lt 5%-le toob kaasa suurema võidu jõukamale inimesele, kes ostab poest kallist lõhet, kui sellele, kes ostab odavat kilu.

Lisaks tuleb arvestada, et on väga ebatõenäoline, et kogu käibemaksulangus jõuab üldse tööstus- ja kaubandussektori kaudu tarbijateni.

Näiteks on Euroopa riikide hindade võrdlus näidanud, et riikides, kus on lasteriietele madalam käibemaks, ei ole need sugugi odavamad kui kõrgema käibemaksumääraga riikides või kui on täiskasvanute riided.

Sirje Potisepp
Eesti toiduainetööstuse liidu juht

Muidugi meeldiks mulle inimese ja tarbijana, kui käibemaks oleks madal, ent siinkohal tekib kohe mitu küsimust. Kui vähendada käibemaksu, siis millega korvata sealt saamata tulusid riigieelarvesse?

Enne kui rääkida maksuerinevustest, tahaks näha sügavat analüüsi, kuidas see teisi makse mõjutama hakkab ning kust puudujääv tulu võtta.

Selge on, et väiksemate sissetulekutega inimesi tuleb toetada, aga võib-olla tuleks seda teha pigem individuaalselt kui käibemaksu langetades. Mis puutub ülejäänud riikidesse, kus on maksusoodustused tunduvalt suuremad kui Eestis, siis tasub märkida, et tegu on heaoluriikidega ning enamasti on maksusoodustused pigem selgelt poliitilised otsused.

Samuti on toidule kehtestatud käibemaksusoodustusega maades levinud nii-öelda diskrimineerivad maksud, kus teatud toiduained on jällegi kordi kallimad. Käibemaksuerinevuste puhul on väga palju poolt- ja vastuargumente – siin ei ole ühest vastust.

Maris Lauri
majandusanalüütik

Teoorias võiks madalam käibemaksumäär näiteks toidukaupadele – ütleme, et 5%, nagu paljudes Euroopa Liidu maades tavaline praktika – teha toiduained väiksema sissetulekuga inimestele taskukohasemaks, toiduostu alt vabanev raha võiks hoogu juurde anda ka mõnedele teistele sektoritele. Aga kardan, et tegelikkuses jääksid tulemused kirjeldatust ja soovitust siiski palju tagasihoidlikumaks.

Ilmselt jõuaks käibemaksu langetamisest tarbijateni küllaltki väike osa, Eesti suhteliselt hõreda konkurentsiga turul ei oleks ettevõtjatel raske suuremat osa maksuvõidust enda taskusse suunata, hakates rääkima näiteks hinnatõusust maailmaturul või muust sellisest.

Rohked käibemaksuerinevused riigis looksid täiendava pinnase ka maksupettusteks.

VÕRDLUS TEISTE EUROOPA LIIDU RIIKIDEGA

Toidukaupade käibemaks võrdluses üldise käibemaksuga (KM) EL-i riikides

EL-i liikmesriik KM määr % Toidukaupade KM määr %
Belgia* 21 6 või 12
Bulgaaria 20 20
Tšehhi 20 14
Taani 25 25
Saksamaa* 19 7
Eesti 20 20
Kreeka 23 13
Hispaania 18 4 või 8
Prantsusmaa* 19,6 5,5 või 7
Iirimaa* 23 0; 4,8 või 13,5
Itaalia 21 4 või 10
Küpros* 17 5
Läti* 21 21 (v.a. imikute)
Leedu 21 21
Luksemburg 15 3
Ungari* 27 18
Malta 18 0
Holland 19 6
Austria 20 10
Poola* 23 5 või 8
Portugal* 23 6 või 13
Rumeenia 24 24
Sloveenia 20 8,5
Slovakkia* 20 10
Soome 23 13
Rootsi* 25 12
Suurbritannia* 20 0
*Käibemaksusoodustus kehtib toidukaupadele osaliselt
Andmed: Euroopa Komisjon, seisuga 1. juuli 2012