Ettevõtete tulumaksuvabastusel on ol­nud positiivne mõju – sellise väitega tuli välja värske Tartu ülikooli ja poliitikauuringute keskuse Praxis uuring.

Postimehest võis koguni lugeda, et „maksuvabastus päästis Eesti firmad” (14.1). Ja eksivat kõik need, kes Eesti süsteemi kritiseerivad: IMF, OECD ja EL, ajaleht Sirp, Indrek Neivelt ning mõned investeerimispankurid.

Uuringu algataja oli rahandusministeerium. See on praegu Reformierakonna juhtimise all – kelle püha lehm on ettevõtete tulumaksuvabastus. Niisiis sai tellija justkui tulemused, mis talle väga sobivad.

Kuid tulemuste lähemal analüüsimisel selgub, et uurijad on jätnud arvesse võtmata olulised eeldused, mis võinuks anda täiesti vastupidised tulemused.

Kõigepealt – kas tegemist oli ikka sõltumatu uuringuga? Raportis on kirjas, et „tellija soovil olid valimis kaetud kõikselt ettevõtted, mille kohta oli märgitud tegevusalaks „Finants- ja kindlustustegevus”.” See valik võib olla otstarbekas, kuid kas saab rääkida sõltumatust uuringust, kui valimi koostamisel ei lähtuta mitte uurijate parimatest teadmistest-hinnangutest, vaid tellija soovist? Kas tellija soovist lähtuti mujalgi?

Raha voolab Eestist välja

Eesti ettevõtete tulumaksusüsteem on tinginud olukorra, kus kohalikud elanikud ja ettevõtjad peavad loovutama oma tuludest ühiskonna ülalpidamiseks suurema osa kui rahvusvahelised firmad. Eesti eraisikutest omanike puhul on dividendide maksmine kõige odavam viis saada ettevõttest raha kätte – olgu siis eratarbimiseks või selleks, et investeerida muudesse projektidesse. Seega on Eesti ettevõtjatel tugev ajend maksta dividende ja nendelt tulumaksu. Kuid välisomanikel, eriti rahvusvahelistel kontsernidel niisugune ajend dividendide maksmiseks puudub. Nendel on aga ajend ja võimalus suunata Eestis teenitud raha maksuvabalt siit välja. Ja Eestis teenitud tulult jääb siin maksuraha saamata.

Kui ettevõtjatelt küsida, kas nad eelistavad kasumi maksustamist või mitte, võib ette kindel olla, et eelistatakse mittemaksustamist. Millised vastused tuleksid aga juhul, kui küsida, kas Eesti ettevõtjad eelistavad olukorda, kus välisinvestorid osalevad avaliku sektori kulude kandmises proportsionaalselt vähem kui kohalikud investorid?
Praxise uuringu tulemustes öeldakse, et „ökonomeetriliselt ei leidnud kinnitust fakt, et välisfirmad ei maksa kasumit Eestis ja viivad raha välja”. Kuid see, kuidas niisuguse järelduseni jõuti, on küsitav. Kui omanik tahab jaotada kasumit, on selleks kaks peamist meetodit: esiteks dividendide maksmine ja teiseks omaaktsiate või -osakute tagasiost. Aastatel 2000–2008 oli Eesti tulumaksuseaduse järgi omaaktsiate tagasiostmine müüja maksustatav tulu. Kui müüja oli Eesti eraisik, siis oli tegemist eraisiku maksustatava tuluga. Kui müüja oli Eesti ettevõte, siis oli tegemist tema ärikasumiga, mida ei maksustatud, aga vastavad vahendid (kasum) jäid siiski Eestisse. Kui müüja oli aga mitteresident, siis raha ja kasum liikusid Eestist välja ning isiku tulu maksustati vastavas välisriigis. Seda võimalust ka aktiivselt kasutati. See oli majanduskasvu aeg – ja riiki ei häirinud pikka aega asjaolu, et suured summad liikusid Eestist välja ning neid maksustati teistes riikides. Kui suurtest summadest on jutt? Äripäeva arhiivist leiab lugusid, kuidas mõni ettevõte viis niimoodi Eestist minema 100 miljonit, mõni 260 miljonit. See „maksuauk” suleti 2009. aastal.

Uuringu tegijad uurisid väljamakseid mitteresidentidele maksu- ja tolliameti andmete alusel. Vaatluse alt olid väljas osaluste võõrandamised ehk üks peamisi viise, kuidas aastatel 2000–2008 toimetati Eestist ka­sumit maksuvabalt välja.

Teine lihtne meetod kasumi maksuvabalt Eestist välja toimetamiseks on raha laenamine kontserni teistele üksustele. „Mitmete lääne ettevõtete siinsed harufirmad ei jaota juba aastaid kasumit, vaid võtavad kasumi endale „laenuks”,” kirjutas Sulev Vedler 4. novembri Eesti Ekspressis. „80 suurema välisomanduses oleva ettevõtte analüüsist järeldub, et aastatel 2006–2009 on tulumaksuvabalt laenatud likviidseid vahendeid välja ligikaudu kümne miljardi krooni ulatuses,” teatas investeerimispank Gild sügisel. Formaalselt on laenu andmine muidugi investeering, kuigi sisuliselt võib olla tegemist kasumi maksuvabalt jaotamisega.

Kõnealuse Praxise uuringu tulemustes on kirjas, et „käesolev analüüs ei hõlma teoreetilist maksukoormuse optimeerimist mitteresidentidele (näiteks mitteresidendist emaettevõttele või teistele konsolideerimisgrupi ettevõtetele) antavate laenude vormis. Nimetatud laenude puhul ei ole võimalik eeldada, et need ei kuulu tulevastel perioodidel tagastamisele”.

Seega ei hõlma konkreetne uuring kaht olulist meetodit, kuidas mitteresidendid Eestist maksuvaba kasumit välja viivad või on viinud: osaluse võõrandamist (kuni 2008. aasta lõpuni) ja kontsernisiseste laenude Eestist välja suunamist.

Riik võtab äririski

Et tõestada Eesti süsteemi edukust, kasutas uurimistöö võrdlust Läti ja Leeduga. Tehti järeldus, et kui Eestil on läinud paremini kui Lätil ja Leedul, kus eksisteerib traditsiooniline ettevõtte tulumaks, siis on tegemist maksurežiimi positiivse mõjuga. Kui võtta võrdluseks aga näiteks kõrgete maksude maa Rootsi, siis erinevalt Eestist oli Rootsi majanduskriis väga mõõdukas. Kas me saame seda põhjendada asjaoluga, et seal on ettevõtte tulumaks ja Eestis traditsioonilises mõttes ei ole? Lätis on ettevõtte tulumaksu määr EL-i keskmistega võrreldes väike – 15%. Iirimaal on see veel väiksem – 12,5%, Saksamaal aga keskmiselt 29,8%. Iirimaa majandusprobleemid on praegu väga suured, Saksamaal läheb väga hästi (mullu kasvas sealne majandus esialgsetel andmetel 3,6%). Milliseid järeldusi sellest teha?

Need, kes toetavad senist ettevõtte tulumaksu süsteemi, ütlevad, et tegemist on investeeringute maksuvabastusega. Kuid selline sõnavalik on eksitav: kasum ei tarvitse olla investeeritud, eriti veel Eesti riigile kasulikul moel. Jaotamata kasum võib koguneda vähetootlike varadena ettevõtete bilanssides. See võidakse laenata Eestist välja nii, et sisuliselt on tegemist kasumi jaotamisega, aga statistikas see nõn­da ei kajastu. Jaotamata kasum võidakse investeerida projektidesse väljaspool Eestit – mis võivad õnnestuda või mitte. Eesti SKT suurendamises need summad igatahes ei osale, aga maksusoodustuse alla käivad küll.

Eesti Telekomi osaluse müümisel Telia Sonerale 2009. aastal seadis riik lisatingimuseks, et Eesti Telekom peab aastatel 2010–2012 dividendidena välja maksma kogu eelneva perioodi puhaskasumi. Põhjus on ilmselt selles, et ka valitsus mõistab, et raha saab Eestist ära viia nii või teisiti, kuid maksuraha tuleb vaid siis, kui makstakse dividende.

Praegusel ettevõtete maksustamise regulatsioonil on palju puudusi. Välisinvestorid saavad Eestis teenitud kasumi siit maksuvabalt ära viia. Kohalikud peavad loovutama ühiskonnale oma tuludest suurema osa kui rahvusvahelised ettevõtted. Maksuvabastus kehtib ka välismaale tehtud investeeringutele, mis ei osale Eesti SKT loomisel. Riik jagab ettevõtjaga tema äririski Eestist välja investeerimisel – kui siin teenitud kasumi arvel tehtud investeering välisriiki ebaõnnestub ja tuleb maha kanda, siis kaob Eestil sellega lõplikult võimalus saada osake siin teenitud kasumist.

Allikas: Ettevõtte tulumaks: müüt ja tegelikkus, EPL