Erivajadusetega noored on väga motiveeritud tööd tegema, ent vajavad rohkem toetust ja abi, et õpingutelt sobivale tööle siirduda. Enim pelgavad nad pärast õpingute lõpetamist üksijäämist, tööandjad aga vajavad rohkem nõustamist erivajadustega noorte töölevõtmisel, selgub töötukassa tellimusel valminud Praxise uuringust erivajadustega noorte töölesiirdumisest töövõimereformi eelõhtul.

Kui palju erivajadustega noori Eestis on, on õigupoolest segane. Ametlikult on 2014. aasta juunikuu seisuga püsiva töövõimekaoga 15-24-aastaseid noori 6600, see on 5% kõigist samaealistest noortest. Samas aga oli 2011. aasta rahvaloenduse kohaselt Eestis 46 308 noort ehk 13,5%, kelle sõnul oli neil haigus või terviseprobleem, mis oli kestnud või arvati kestvat vähemalt 6 kuud. Neist 6,2% leidis, et nende igapäevategevus on piiratud mõningal määral ja 3,5%, et see on piiratud olulisel määral. Kindel on aga see, et võrreldes tervete noortega on neil madalam haridustase ning neist tööl käib vaid viiendik, samas kui tervetest noortest töötab kolmandik.

Koolipingist tööturule suunduvad noored on niikuinii üks haavatavamaid ühiskonna­rühmi, sest neil puudub töökogemus, mida tööandjad sageli eeldavad. Samuti võivad noorte töö­otsimisoskused olla napid ja töö leidmist toetav sotsiaalne võrgustik alles kujunemas, teisisõnu: keegi ei oska neid ka veel soovitada. Terviseseisundist või puudest tingitud erivajadustega inimesed on omakorda üks tööturu riskirühmi, sest nad vajavad omaolukorra tõttu töö otsimisel ja tööl käimisel tihti lisaabi.

Juulist käivitub töövõimereform, mille eesmärk on muuta ühiskonna suhtumist vähenenud töövõimega inimestesse ning aidata neil tööd leida ja hoida. Reformi käigus hakkab töötukassa osutama neile praegusega võrreldes tunduvalt suuremas mahus tööturuteenuseid, et toetada neid tööotsin­gu­tel ja tööle asumisel. Selleks vajab iga selline noor individuaalset üleminekuplaani, mille aluseks on parem koostöö nii õppeasutuste, kohalike omavalitsuste, pere, töötukassa kui ka tööandjate vahel.

Kas tööandjad tulevad kaasa?

Vaja on tõsta ka tööandjate teadlikkust, sest suurem osa neist ei mõtle oma majandustegevuse käigus sellele, kuidas erivajadustega noori tööellu kaasata.

„Proaktiivne riiklik teavitustegevus, sh tööandjate nõustamine töötukassa poolt erivajaduste, erivajadustega noorte suutlikku­se, võimekuse ja oskuste teemal aitaks tööandjatel luua ja pakkuda noortele sobivaid ametikohti ja töökeskkondi, samuti vältida nende episoodilist töötamist või pikki tööotsimisperioode,“ ütles uuringu üks autoreid Vootele Veldre.

Riik püüab töötukassa abil maandada tööandja riske erivajadustega noore palkamisel peamiselt kahe meetmega – tööpraktika ja palgatoetus –, kui ettevõte peaks pelgama, et noor ei tule tööülesannetega toime.

Palgatoetust saab taotleda tähtajatu lepingu korral kuni kuueks kuuks, mil töötukassa maksab kuni 50% tööandja palgakulust. Samuti julgustatakse tööandjat rakendama noori ühepäevasele proovitööle, mis aitaks mõlemat – nii tööandjat kui töövõtjat kiiremale arusaamisele, kas konkreetne töö konkreetsele inimesele sobib.

Mainida erivajadust CV-s või mitte?

Suurimaks proovikiviks on noorte hinnangul iseseisev hakkamasaamine – mitte ainult füüsiline juurdepääs koolimajale ja praktika- või töökohale, vaid just erivajadusele vastav ja ligipääsetav elukoht ning transpordivõimalused, eriti talvel. Just iseseisvalt akkamasaamine on erivajadustega noorte sõnul selle eeldus ja alus, et võiks hakata tööd otsima. Riigi tugiteenused on sageli kas olematud või ebapiisavad, nt võimaldatakse tugiisikut vaid piiratud töötundideks, mitte siis, kui vaja.

Muret tekitavad ka erivajadusest tulenevad takistused – aeglus, ebaefektiivsus, kogenematus iseseisvalt töötada ja vähene töökogemus. Seetõttu on tööl püsimine vahel keerulisemgi kui töö saamine. Osaajalist tööd, mis erivajadustega noortele iseäranis sobiks, pakutakse aga vähevõitu.

Noorte motivatsiooni pärsib töötamine mitteerialasel tööl, aga ka see, kui tööandja jätab kandideerimisavaldusele reageerimata. Sellest johtuvalt on noorte jaoks kerkinud keskseks küsimuseks, kas üldse peaks oma erivajadust CV-s mainima või ei.

Noored vajavad abi ja nõustamist pikemalt ja rohkem, kui see praegu kättesaadav on. Mõne puude puhul on vajadus tugiisiku järele näiteks alaline, mis ei lõppe ühe aastaga.

Tööandjad: erivajadustega noorte suhtumine töösse on parem

Praxise uuring kaasas üksnes kaheksat tööandjat, kel kogemus erivajadustega noorte töölerakendamisel olemas. Neid tööandjaid, kel kogemust pole, ei küsitletud. Seega on tööandjate arvamus uuringus marginaalne ning ei peegelda tööandjate üldisi hoiakuid erivajadustega inimeste, sh noorte palkamisse.

Tööandjatel oli erivajadustega noorte tööle võtmisega nii häid kui ka halbu kogemusi, kuid üldjuhul toodi esile, et erivajadustega noortel on tavanoortega võrreldes pigem parem suhtumine töösse, nad on motiveeritumad, püüdlikumad ja lojaalsemad. Peamiselt olid erivajadustega noored kas ise avalikul konkursil kandideerinud või tööandjaga ühendust võtnud. Mitmel juhul töötas noor nende juures juba enne, kui tööandja üldse teada sai, et tal on erivajadus. Oli ka tööandjaid, kes tegid ise teadlikke samme, et erivajadustega inimesi, sh noori praktikale või tööle võtta, samuti leidus tööandjaid, kelle poole oli pöördunud mõni asutus palvega erivajadusega noorele tööd leida.

Tööandjatel vähe infot ja palju hirme

Tööandjate jutust jäi kõlama, et neil puudub info selle kohta, millistel erialadel erivajadustega noored õpivad ja kas neid koolitatakse erialadel, mida tööturul on vaja. Erivajadusega inimese tööle saamine ei sõltu ainult tööandja pingutustest, vaid sageli takistavad tööle saamist või kandideerimist puudulikud tugiteenused või nende kallidus. Seetõttu ei ole erivajadusega inimesel alati tasuv tööle kandideerida. Probleemiks on viletsad transpordiühendused, tugiteenuste hind, puuduvad tugiisikud ja kodu lähedal asuvate sobivate töökohtade puudus.

Lisaks ei tea tööandjad, kuidas jõuda erivajadustega noorteni paremini, milliseid kanaleid kasutada ja kuidas julgustada neid tööle kandideerima ilma, et see neid alandaks. Samuti ei teata, mida erivajadustega noored õppinud on, milised on nende oskused ja milline töö neile sobiks. Tööandjad ei oska erinevate erivajadustega inimeste puhul ette kujutada, kuivõrd nad tegelikult võiksid ettevõttesse sobida. Ka on tööandjatel puudu infot tugiteenuste kohta, mida neil oleks võimalik saada erivajadusega noore palkamise korral.

Paradoks kahe reformi vahel

Riik on seadnud eesmärgiks aidata töövõimereformi käigus tööturule vähenenud töövõimega inimesed, sh riigisektorisse peaks tööle minema 1000 erivajadustega inimest. Riigireform toimub ajal, mil riik teise käega tõmbab koomale oma halduskulusid ja vähendab selleks allasutuste töötajaskonda. Samuti rõhutatakse, et Eesti tootlikkus töötaja kohta on madal, mida erivajadustega inimesed kindlasti tõsta ei suuda. Erivajadustega inimeste esindajad annavad endale aru, et tervete inimestega võrdsetel alustel tööjõuturul kandideerides on nad ebavõrdses seisus. Eriti keeruline on puudega inimesel tööd leida väljaspool suuremaid linnu, kus tööd ka tervetele ei jagu. Eks iga tööandja vaata ju oma rahakotti, kuidas vähema eest rohkem kätte saada.

Puuetega inimeste koja tegevjuhi Anneli Habichti sõnul on suurema osa erivajadustega inimeste suurimaks hirmuks jääda kuust kuusse ja aastast aastasse töötukassa vahet käima, sest erivajadusest johtuvalt lootust tööd leida ei ole, kuid töövõimereformist tuleneb kohustus seda pidevalt otsida.