Üldised suundumused ja riiklike strateegiate põhimõtted nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt lähtuvad erivajadustega noorte puhul kaasava hariduse põhimõttest. Kõigile tuleb tagada võrdsed võimalused, noorte erivajadustega on vaja arvestada nii hariduse andmisel kui ka õpikeskkonna loomisel (nt „Eesti elukestva õppe strateegia 2020”, „Koolivõrgu programm”). Kuid kas see on ka tegelikult tagatud? Mida saaksid teha lapsevanemad, noorsoo- ja sotsiaaltöötajad ning õpetajad selleks, et erivajadusega noori kaasata tegevustesse võrdselt teiste noortega?

Artikkel põhineb kahe uuringu tulemustel. Uuringu „Erivajadustega noorte ja nende noorsootöös osalemise võimaluste kaardistamine kohalikes omavalitsustes”[1] tellis Eesti Noorsootöö Keskus ja selle viis 2015. aasta sügisel läbi SA Poliitikauuringute Keskus Praxis. Valimi moodustasid noorsootööteenuseid pakkuvate asutuste esindajad ja kohalikes omavalitsustes noortevaldkonna eest vastutavad spetsialistid. Teine uuring on SA Archimedes Noorteagentuuri projekti „HUviKoolide Kaasamise Arengu Programm” (edaspidi HUKK-AP) tulemuste ja mõju uuring (Aps ja Jukk  2016) [2].

Mis on erivajaduste taga?
Erivajadus on lai mõiste. Eelkõige seostub see vajadusega kohandada õppe- või arenduskeskkonda. Haridusliku erivajadusega õppija võib olla puudega või õpiraskusega, aga ta võib olla ka eriliselt andekas või vajada mingil muul põhjusel õppekeskkonna kohandamist (Kikkas, Koit jt 2011).

Eesti noorsootöös kasutatakse mõistet „erivajaduste ja vähemate võimalustega noored”. See tuleneb Euroopa Komisjoni üleeuroopalise programmi „Euroopa Noored” („Youth In Action”) perioodi 2007−2013 sotsiaalse kaasatuse strateegiast, mille keskmes on vähemate võimalustega noored, „kes on võrreldes eakaaslastega ebasoodsamas olukorras, sest nad kogevad elus teatud takistusi, ohustavaid situatsioone ja olusid, mis omakorda raskendavad nende osalemist hariduses (olgu selleks siis kooliharidus või mitteformaalse õppe võimalused), rahvusvahelises mobiilsuses, kodanikuõiguste realiseerimises, ühiskondlikus osaluses laiemalt” (Enn 2013,15). Artiklis käsitletakse erivajadust just selles mõistes.

Erivajadustega noorte kaasamine
Nii riiklikes kui ka maakondlikes strateegiadokumentides on võrdsete võimaluste loomine kõigile noortele üks läbivaid teemasid, samuti seisab olulisel kohal noorsootööteenuste kättesaadavuse parandamine eri sihtrühmade jaoks. Seega võrdsetest võimalustest räägitakse ja nende loomise nimel juba tegutsetakse. Selleks et teenused oleksid kättesaadavamad, tuleb tagada erivajadusega noorele füüsiline ligipääs teenuse osutamise kohale. Samuti peab pidevalt koolitama töötajaid ning jagama infot, et tõsta töötajate teadlikkust ja parandada osaliste koostööd.

Kuigi strateegiadokumentides nähakse ette tegevusi ja toetavaid mehhanisme, kuidas võrdseid võimalusi tagada, ilmnes Praxise uuringust, et vaid ligikaudu 40% kohalikest omavalitsustest hindab erivajadustega noorte võimalusi osaleda noorsootöös piisavaks. Pooled kohalikud omavalitsused leidsid, et neid võimalusi võiks olla rohkem. Veidi rohkem kui kümnendik aga vastas, et erivajadustega noorte osalemisvõimalused on väga piiratud või puuduvad üldse.

Peamiste kitsaskohtadena tõid uuringus osalenud asutuste esindajad ja kohalike omavalitsuste spetsialistid välja ühiskonna vähese teadlikkuse erivajadustega noortest, mis tähendab, et olemasolevad väärtused ja hoiakud ei taga sageli nende võrdset kohtlemist. Samuti erineb haridus, noorsootöö- ja vajalike tugiteenuste kättesaadavus, mitmekesisus ja kvaliteet Eestis piirkonniti väga palju ning noortega tegelevatel spetsialistidel on vähe teadmisi, oskusi ja kogemusi nii erivajaduste varajaseks märkamiseks kui ka tööks erivajadustega noortega. Vähene teadlikkus viitab suuremale koolitusvajadusele (nii taseme- kui ka täiendusõppes).

Projekt HUKK-AP tulemuste ja mõju hindamine keskendus lahenduste pakkumisele. Taheti välja töötada lahendusi, mis toetavad vähemate võimalustega noorte osalemist noortele mõeldud tegevustes. Kaheaastase projekti käigus (2014–2016) uuriti, milliseid konkreetseid asju saaks muuta, et erivajadustega noored oleksid rohkem kaasatud ja teenused jõuaksid kõigi noorteni ning ühiskonna arusaamad ja hoiakud toetaksid seda.

Archimedese noorteagentuuri partnerid projekti elluviimisel olid Pärnu Linnavalitsus, Tartu Linnavalitsus, MTÜ Urban Style ja MTÜ VitaTiim. Lisaks katsetasid võimalusi erivajadustega ja vähemate võimalustega noorte kaasamiseks huvitegevusse kokku 76 organisatsiooni üle Eesti. Loodi uusi mudeleid ja lähenemisi, nt mobiilne huvikool, huvi- ja karjääripõhine õpe, huvikooli väikegrupid ja individuaaltöö, erivajaduste ja vähemate võimalustega noorte kaasamine huvikooli tavagruppidesse, huvikooli õpetaja tunnid hariduslike erivajadustega õpilaste koolis, sotsiaalpedagoogi tugi huvikooli jõudmisel jpm. Kokku käivitati 69 uut piirkondlikku huvitegevust just sihtgrupi vajadusi arvestades. Kahes omavalitsuses vaadati läbi ja töötati välja terviklahendused, mis võimaldavad jätkata kõnealuste noorte kaasamist huvitegevusse ka projekti lõppedes.

Ühisüritused aitavad muuta hoiakuid
HUKK-AP projekti raames sai selgeks, et alustada tuleb noorte vajaduste varajasest märkamisest ja ühiskonna hoiakutest. Sageli ei soovi vanemad isegi koostööpartnerile selgitada oma lapse erivajadust, sest endiselt kardetakse sildistamist. Harvad pole ka olukorrad, kus lapsevanemad ei soovi, et nende lastega käiksid samas klassis, huviringis või mujal erivajadusega noored. Et noortel endil tekiks omavaheline parem mõistmine ja sünergia, on just vaja ühisüritusi ja üksteiselt õppimist ning seda juba lasteaiast alates.

Erivajadusega noored rõhutavad, et ühine tegutsemine aitab noortel erivajadusi paremini mõista, seeläbi on võimalik tasapisi muuta ka hoiakuid. Seega võiks olla rohkem ringe ja tegevusi, kus kõik noored on koos. See omakorda eeldab aga tugiteenuste olemasolu, mis praegu on paraku kitsaskoht. Siin võiks abi olla eri poolte koostööst. Koolitustega saaks lisaks noorsoo- ja sotsiaaltöötajatele ja huviringi õpetajatele kaasata lapsevanemaid, vabatahtlikke, üliõpilasi (sh nt praktika raames) jne. Sageli on noorel raske teha just esimest sammu, seda toetaks näiteks erivajadustega noorte huviringi vm tegevuse vaatlusperiood tugiisikuga, kes toetab ja julgustab noort.

Projekti HUKK-AP huvitegevustes osales 3231 vähemate võimalustega noort üle Eesti, neist käis pidevalt ringides 1806 noort. Projekt oli eriti väärtuslik just noorte vajaduste märkamise ja arvesse võtmise ning võimaluste loomise tõttu. Tulemused kinnitasid, et huvitegevuses osalemine mõjutab noori positiivselt. Muutus võis puudutada noorte hoiakuid, tundeid, teadmisi, oskusi ja käitumist nii huviringiga seotud keskkonnas kui ka väljaspool seda (Aps ja Jukk 2016). Huviring võib olla paljude noorte jaoks tõhus sekkumis- või ennetustegevus eeldusel, et noort toetab spetsialistide võrgustik.

Koostöö ja täienduskoolitused
Mida keerukamad on noore vajadused ja arengut takistavad tegurid, seda rohkem peavad koostööd tegema sotsiaal-, noorsootöö-, haridus-, meditsiini- ja korrakaitsespetsialistid (ibid). Uuringust selgus, et see, kas noor saab osaleda just enda huvile ja vajadustele vastavas huvitegevuses, sõltub palju valdkonna eestvedajate ja ringijuhtide hoiakutest ning valmisolekust luua uusi võimalusi. Samuti võib järeldada, et palju rohkem tuleb toetada vanemaid, et nad julgeksid oma lapsi huviringi saata ja oskaksid neid vajadusel toetada. Esialgu planeeritud 40 perekonna asemel nõustati ja kaasati projekti 442 lapsevanemat.

Pärnu, Tartu ja ka mitme väiksema kohaliku omavalitsuse näide kinnitas, et erivajadustega laste kaasamine huvitegevusse tähendab eri valdkondade spetsialistide ja lastevanemate koostööd. „Koostöö ei ole enam lihtsalt mingi populaarne sõna või silt, vaid üheskoos tegemine on rakendatud igapäevatöösse ja saanud normiks,” ütleb Pärnu Kunstikooli direktor Kristel Kallau. (Altosaar jt 2016)

Projekti HUKK-AP jooksul selgus, et meil on küll erialase ettevalmistusega inimesi, kes tegelevad noortega, kuid selleks, et noorsoo- ja/või sotsiaaltöötajal oleksid vajalikud teadmised erivajadusega noortega töötamiseks, tuleks õpingute jooksul pöörata teemale rohkem tähelepanu. Projekti kogemus kinnitas vajadust korraldada pidevalt täienduskoolitusi, et õppida paremini märkama noorte vajadusi ning saada juurde teadmisi, kogemusi ja julgustust, kuidas osata kaasata vähemate võimaluste ja erivajadustega noori. Algajal on alati palju kasu toetavast mentorist, kellel on juba töötamiskogemusi erivajadustega noortega. Hirmu ja teadmatust aitavad ületada ka võrgustikukohtumised, kus on võimalik oma kogemusi ja edulugusid jagada. Hea näide on HUKK-AP kogemuslugu: „Õpetajad tunnevad end tänu koolitustele, supervisioonidele ja arenguseminaridele kindlalt. Kohtumistel osalevad ka teiste huvikoolide õpetajad, juhtkonna liikmed, koolide sotsiaalnõustajad ning üldhariduskoolide esindajad. Tekkinud on võrgustik, kus üksteist tuntakse ning vajadusel saab otsida abi ja toetust.” (Altosaar jt 2016)

Projekti raames sai katsetada uusi tegevusi, mitmed neist said püsiva rahastuse, mis kestab ka pärast projekti lõppu. Näiteks toetab Pärnu Linnavalitsus edasi erivajadustega noorte kaasamist huvitegevusse ja Tartu linn toetab kõrgema pearahakoefitsiendiga nii majanduslikult vähemate võimalustega noorte kui ka erivajadustega noorte osalemist huviringides. Sarnaseid näiteid on ka teistes omavalitsustes ja organisatsioonides.

Kokkuvõtteks
Noortega töötavale inimesele tähendab erivajadustega noore huvitegevusse kaasamine tihti mugavustsoonist väljatulemist. Sõltuvalt takistustest tuleb leida sobivad lahendused, tegeleda tuleb nii noorte kui ka nende vanemate teavitamisega. Suuremate takistuste ületamine eeldab toimivat koostöövõrgustikku, tugispetsialistide kaasamist, motiveeritud ja koolitatud spetsialiste, toimivaid transpordilahendusi ja -hüvitussüsteeme. Tänu HUKK-AP projektile on meil nüüd eeskujuks häid näiteid ja terviklahendusi 12 maakonnast[3]. Neid saab üle võtta ja kohandada, et erivajadustega noored üle Eesti saaksid rohkem huvitegevuses osaleda. Nende abistamiseks saavad sotsiaaltöötajad teha esimese sammu, võttes ühendust oma kandi noorsootöötajate ja -teenuse pakkujatega, et koos leida just nende noorte jaoks parimad tegevused.

Autorid

Kersti Kõiv, hariduspoliitika analüütik, Poliitikauuringute Keskus Praxis
Marit Kannelmäe-Geerts, noortepoliitika üksuse juht, SA Archimedes Noorteagentuur

 

Viidatud allikad

Altosaar. K., Aps. J., Koppel. E., Kost. R. (2016). Kõik on võimalik! Kokkuvõte Huvikoolide Kaasamise ja Arengu Programmi HUKK-AP kogemustest, tegevustest ja tulemustest. Tallinn: SA Archimedes noorteagentuur.

Aps. J., Jukk. M. (2016). Projekti HUKK-AP mõju hindamise raport. Tallinn.

Enn, Ü. (2013). Kaasav noorsootöö – mõistetest ja tähendustest. Ja sellest, milline tähendus on kaasaval noorsootööl – Jüristo. K. (toim). Kaasava noorsootöö käsiraamat. Tallinn: SA Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo.

Kikkas, K., Koit K., Kukk, I., Kurvits, T., Kõllamets, S., Tiirik, G., Varik, E. (2011). Takistusteta kõrgkooliõpe. Erivajadusega õppija toetamine ja õpikeskkonna kohandamine. Juhend kõrgkoolidele, õppijatele, õppejõududele, tugitöötajatele.

Puuetega inimeste sotsiaaltoetuse seadus. (1999). Riigi Teataja I 16, 273.

[1] Vaata täpsemalt: Noorteseire aastaraamat 2014–2015. Erivajadustega noored.

[2] Vaata täpsemalt: Projekti HUKK-AP mõju hindamise raport. Projekt viidi ellu Euroopa Majanduspiirkonna toetuste programmi „Riskilapsed ja -noored” avatud taotlusvoorust „Noorte- ja noorsootööorganisatsioonide võime kaasata riskilapsi ja -noori on paranenud”.

[3] Näited, kogemuslood ja sekkumisloogikad on kättesaadavad projekti HUKK-AP kogumikus „Kõik on võimalik! Kokkuvõte HUKK-AP kogemustest, tegevustest ja tulemustest”.

Allikas: Enesekindlamad ja iseseisvamad noored: kuidas kaasata erivajadusega noori noorsootöösse?, Sotsiaaltöö