2008 on viies vanemahüvitise maksmise aasta. Esimese viisaastaku kontosse peaks jääma enam kui 75 000 lapse sünd ning ligi 5 miljardi krooni tasumine nende vanemate vaeva hüvitiseks. Alo Lõhmus uuris, kas riik on emapalka makstes teinud head või halba äri?

Kust tulevad lapsed, see on endiselt jäänud saladuseks. Sündimust mõjutavaid tegureid on püüdnud välja selgitada nii demograafid, sotsioloogid kui majandusteadlased, kuid ühele nõule pole nad jõunud.

Parimal juhul osatakse sündimuse muutusi seletada vaid tagantjärele. «Prognoosida ei ole suuri muutusi suudetud,» nendivad poliitikauuringute keskuse Praxis teadlased Andres Võrk ja Marre Karu oma 2006. aastal valminud uuringus, mis püüdis vanemahüvitise esimese paari aasta kogemuse najal uurida, kas emapalgal on üldse mingit mõju. Seni on see jäänud ainsaks niisuguseks teadustööks.

Et lapsevanemate voodielu on mingil salapärasel moel siiski seotud ühiskondlike protsessidega, seda kinnitab statistika. 1980. aastate taasiseseisvumis-eelne optimismilaine kergitas Eesti sündimuse 25 000 lapseni aastas.

Taasiseseisvumine ise aga kukutas titesaagi vaid 12 000 uue eestlaseni aastas.

Kuid milline ühiskonnast lähtuv signaal vanemad ära ehmatas – oli see majanduslangus, tööpuuduse suurenemine, väärtushinnangute muutumine tarbimisühiskonnas või hoopis kiiresti avardunud võimalused hariduse omandamiseks, mis sundis sünnitamist lükkama hilisemasse eluperioodi –, pole selge.

«Kaheksakümnendate aastate lõpu suure sündimuse puhul unustatakse ära, et toonase suure patriotismi vaimus rakendasid paljud asutused oma sünnitoetusi, mis olid tihti mõeldud kolmandale ja enamale lapsele,» lausub Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika teadur Mare Ainsaar. «Need olid väga tõsiseltvõetavad summad. Ja ehkki toona sündis varasemast rohkem kõiki lapsi, sündiski eriti palju just kolmandaid ja enamaid lapsi. Esimeste ja teiste laste sünde oli vähem.»

Niisiis, võib-olla eostab lapsi, nii labane kui see ka ei tundu, raha?

Raha ja laste seost märkas omal ajal ka eesti vanarahvas, sõnastades optimistliku vanasõna: «Laps kätkis, leib kappis.» Selle mõtteks oli, et annab jumal lapse, annab ta ka lapsele toidupoolise.

Just nõnda ongi juhtunud ka tänapäeva Eestis: alates 2002. aastast ei ole enam tulnud ette sündimuse vähenemist ja sündimus hakkas suurenema emapalga kehtestamisega samal ajal.

Kas selle tõusu võib kirjutada majandusliku olukorra üldise paranemise arvele? Sotsiaalteadlased laiutavad paraku käsi. 18. sajandil usuti tõesti, et progressi käigus kogutavad rikkused õhutavad naisi rohkem sünnitama, kuid tegelikkus on osutunud risti vastupidiseks: rikastes riikides on sündimus hoopis vähenenud.

Nii palju lapsi

Sissetulekute kosumine võimaldaks perekonnal teoreetiliselt küll rohkem lapsi kasvatada, ent teisalt suurendab see laste sünnitamise alternatiivkulu, kirjutavad Võrk ja Karu. Mida rohkem naine teenib, seda rohkem on tal lastega koju jäädes kaotada ning seda ebaatraktiivsemaks muutub lõppkokkuvõttes sünnitamine.

Vanemahüvitist ehk rahvakeeli emapalka hakati Eestis maksma alates 2004. aasta 1. jaanuarist. Vaatame järgnevalt, kui palju lapsi on emapalga-ajastul Eestis ilmale tulnud.

Aastail 1998–2007 sündis kokku 134 568 last. Neist vanemahüvitise maksmise aastail 2004–2007 tõi kurg 58 830 beebit. Kui oletada, et tänavune sündimuse suurenemine on täpselt sama kui mullu, siis saame esimese emapalga-viisaastaku loodetavaks titenoosiks
75 435 last.

Tegelikult maksti kas või ühekuulist emapalka ka nende 2003. aastal sündinud laste eest, kes 2004. aasta 1. jaanuaril olid alla ühe aasta vanused. Kui liidame eeltoodud arvule 2003. aasta veebruarist detsembrini sündinud poisid-tüdrukud, saame tulemuseks, et emapalka on mingis ulatuses saanud koguni 87 420 lapse vanemad.

Kuid mõistlik on jääda siiski arvu 75 435 juurde: 2003. aastal sündinud laste vanemate paljunemisotsustes ei saanud vanemapalk mängida veel mingit rolli.

Kui palju on riik nende laste vanemate vaeva hüvitamiseks aga raha kulutanud? Esimese hüvitisaasta emapalga-eelarve oli veidi üle 400 miljoni krooni (eelarvesumma sisaldab lisaks välja makstud hüvitisele ka tulumaksu ja makseid II pensionisambasse).

Mullu kulus vanemahüvitiseks aga juba üle miljardi krooni ning tänavu tuleb välja käia 1,8 miljardit krooni. Viisaastaku-eelarve kokku on seega 4,7 miljardit krooni.

Lihtne jagamistehe näitab, et emapalga kulud ühe lapse kohta aastail 2004–-2008 on 62 159 krooni.

Mõistagi muutub vanemapalk inflatsiooni ja palgatõusu tõttu igal aastal üha kopsakamaks. Tänavuseks prognoositavaks keskmiseks hüvitis-summaks on riigieelarve seletuskirja järgi 7287 krooni kuus. Emapalga üldeelarvet on aga suurendanud hüvitisaja pikenemine kuni lapse 1,5 aasta vanuseks saamiseni.

Mis suurendab sündimust?

Demograafid kinnitavad, et praegu täheldatav sündimuse suurenemine oli ammu ette teada: see on tingitud parajasti sünnitusikka jõudnud põlvkonna suurusest ning lisaks veel asjaolust, et seni sünnitamist edasi lükanud naised on lõpuks otsustanud lapsesaamise kasuks.

Kas riik on vanemahüvitiseks makstud raha eest sel juhul üldse mingit «kasu» saanud – äkki oleks sündimusarvud täpselt samasugused ka ilma kulutatud miljarditeta?

Just sellele küsimusele püüdsidki Võrk ja Karu vastata. Paraku kajastab nende uuring vaid 2004. ja 2005. aasta esimese poole andmeid. Ühtegi värskematele andmetele tuginevat uurimust pole seni tehtud.

2004. aasta sündimuses leidis 2003. aastaga võrreldes tõesti aset suur hüpe 931 lapse võrra. Kuna aga sündimus suurenes võrdselt kõigis kvartalites ning mingit ebaharilikku sündimuse suurenemist teatud perioodi möödudes pärast vanemahüvitise seaduse vastuvõttu ei olnud, tuleb seda hüpet pidada «looduslikuks».

«Samas on selge, et on praktiliselt võimatu hinnata, kuivõrd võis mõjutada vanemahüvitise seaduse ümber käiv diskussioon alates 2003. aasta algusest tulevaste lapsevanemate otsuseid,» jätsid teadlased siiski avatuks ka võimaluse, et mingi mõju võis emapalgal olla juba kõige esimesel aastal.

Teine võimalus avastada vanemapalga võimalik toime on vaadata abortide statistikat. 2004. aastal tehtigi Eestis aborte 12 625 korral ehk kümnendiku võrra vähem kui 2003. aastal (13 008). Kuid sedagi ei pea teadlased veenvaks tõendiks – aborditegemine on niigi pidevalt vähenenud. Kui 1970. aastate alguses saadeti Eestis igal aastal surma üle 40 000 loote, siis 2006. aastal tehti «kõigest» 11 625 aborti.

Ka otsingud sünnituste struktuurist ei andnud ühtki vihjet emapalga mõju kohta – ühtlaselt olid suurenenud nii esimeste, teiste kui kolmandate sündide arvud.

Esimese võimaliku märgi vanemahüvitise positiivsest mõjust avastasid teadlased, uurides sünnitajate hariduslikku jaotumist.

Selgus, et nurganaiste seas on hakanud kasvama kõrgharitute osakaal. Võrreldes 2001. aastaga sündis 2004. aastal 1325 last rohkem ning neist koguni 1242 juhul oli ema kõrgharidusega.

Samal ajal jäi 15–49-aastaste kõrgharidusega naiste osakaal ühiskonnas endiselt 30% tasemele.

Suur osa sündimuse suurenemisest tuli seega kõrgharitud naiste teenena, ehkki seegi tendents ilmnes esmakordselt juba mõni aasta enne vanemahüvitise jõustumist.

Raha panebki sünnitama

Üpris selge vanemapalga mõju leidsid teadlased aga sünnitajate sissetulekuklasse uurides. Alates 2002. aastast on sünnitanud naiste töötasu olnud kõrgem kui mittesünnitanutel ehk sünnitama on hakanud kõrgemapalgalised.

Esimeste laste ilmale kandmisel pole emapalk rikastele naistele veel mõju avaldanud. Küll aga on see juhtunud järgnevate laste puhul. «2004. ja 2005. I poolaastal teise või kolmanda lapse sünnitanud naiste sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek on suhteliselt (võrreldes vastavalt teist või kolmandat last samal ajal mittesünnitanud naistega) kõrgem 2002. või 2003. aastatel sünnitanud naistega võrreldes,» kirjutasid Võrk ja Karu. «Ehkki ei saa välistada muid põhjendusi sellisele arengule, on üheks võimalikuks selgituseks see, et vanemahüvitis avaldas soodsat mõju kõrgemapalgaliste naiste soovile teist ja enamat last sünnitada.»

Aastal 2002 oli oma esimese lapse sünnitanud 25–34-aastaste naiste sissetulek 1,3 korda kõrgem samas vanuses, kuid mittesünnitanud naiste sissetulekust. Aastaks 2005 oli see sissetulekute erinevus kasvanud juba 1,7-kordseks.

Kui 2002. aastal ei erinenud teise lapse sünnitanud naiste sissetulek teiste naiste sissetulekust peaaegu üldse, siis aastaks 2005 oli teise lapse saanud naiste sissetulek 1,2 korda kõrgem, kirjutasid Andres Võrk, Marre Karu ja Sten Anspal ajakirjas Märka Last.

Seega on vanemapalk senisest rohkem sünnitama pannud just jõukamad naised. Nagu eelnevalt osutatud, tähendaks lapsega koju jäämine ja palgast loobumine neile naistele kõige suuremat alternatiivkulu.

Riigi pakutud hüvitis on seega just jõukatele naistele kõige teretulnum ja suudab just nende lapseotsuseid kõige rohkem mõjutada.

Kaudseks märgiks vanemahüvitise mõjust võib olla seegi, et vanaemad – pensionieas naised – näitavad üha suuremat tööhõive taset ning lükkavad vanaduspensionile asumist üha sagedamini edasi, tõid teadlased Janika Alloja, Andres Võrk ja Kaia Philips välja novembrikuus Eesti sotsiaalteadlaste aastakonverentsil peetud ettekandes.

Kuna lapsevanemad on tänu vanemahüvitisele lastega rohkem kodus, saavadki vanaemad kauem tööl käia.

«Vanemapalgal on mõju olemas küll ja see on positiivne,» kinnitab Tartu Ülikooli sotsiaalteadlane Mare Ainsaar, kes on oma uuringutega tuvastanud, et enne vanemahüvitise kehtestamist olid 2000. aastate alguses just majanduslikud mured kõige suuremaks takistuseks laste saamisel.

«Kõige valusamini tundsid seda need pered, kus üks vanem pidi lapsega koju jääma, enamasti ema,» sõnab Ainsaar. «Moraalne soov lapsi saada oli neil ammu olemas. Kõik meetmed, mis seda liiki perede majanduslikku toimetulekut kindlustavad, on positiivsed.»