Peale varganägudest diktaatorite ja ohustab Kesk-Aasiat veepuudus, mis võib viia isegi sõjani.
Nate Schenkkan on Kesk-Aasia ekspert, kes on varem töötanud korrespondendina Kasahstanis ja Kõrgõzstanis. Praegu töötab ta USA mõttekojas Freedom House ja käis Eesti poliitikauuringute keskuse Praxis kutsel Tallinnas.
Kui sujuvalt kulgeb pärast riigipea Islam Karimovi surma Usbekistani võimuvahetus?
Praegu tundub, et sujuvalt, niipalju kui väljastpoolt vaadates öelda saab. See protsess on väga läbipaistmatu, me ei tea, mis toimub kulisside taga. Aga paistab, et senine peaminister Šavkat Mirzijojev kerkib küllaltki sujuvalt esiplaanile. Seni pole selge, kas see tähendab ka põhiseaduses ettenähtud valimiste korraldamist kolme kuu jooksul ja kuidas võimuvahetus praktiliselt küljest korraldatakse.
Enamik Kesk-Aasia vaatlejaid eeldaski, et vahetus tuleb sujuv. Usbekistani režiim on pikka aega olnud väga monoliitne. Kriisiperiood oli mõne aasta eest, kui presidendi tütar Gulnara Karimova koduaresti pandi. Arvatavasti oskas „sisering” tänu sellele kriisile eelseisvat võimuvahetust paremini planeerida.
Kas on õige öelda, et Kesk-Aasia riigid kuuluvad üheselt Vene mõjusfääri?
Kõigil viiel riigil on erinev suhe. Usbekistan, Tadžikistan ja Kõrgõzstan sõltuvad tohutult töötavate kodanike koju saadetavast rahast. Kasahstanil on hiiglapikk piir ja tihe kaubandussuhtlus, samuti elab seal väga suur vene vähemus. Ainult Türkmenistan pole majanduslikult, etniliselt, kultuuriliselt ega geograafiliselt nii seotud.
Nende kõigi suhted on keerukad, sageli väga pingelised. Näiteks Kasahstan kuulub Euraasia Majandusliitu ja riigipea Nursultan Nazarbajevit on peetud Putinile isiklikult kõige lähedasemaks. Ometi peab Kasahstan lahendama palju keerukaid kaubandus- ja piiriprobleeme ning ka selle, kuidas tasakaalustada vene vähemuse ja rahvuslikumat poliitikat nõudvate kasahhide soove.
Nii et nad ei ole väga käpa all, nad ei ole ega protektoraadid. Nad on märksa väiksemad riigid, kellel pole võrreldavaid majandusressursse ega elanikkonda. Aga ka väikestel riikidel on võimu, nad on võimelised oma suhete üle läbi rääkima, täpselt nii, nagu teeb Lukašenka Valgevenes.
Milline on Hiina roll Kesk-Aasias?
See suureneb väga kiiresti. Hiina muutub ja paljude arvates on juba muutunud piirkonna kõige olulisemaks majandusjõuks nii kaubavahetuse kui ka maavarade ekspordi poolest. Samal ajal ei võistle Hiina otseselt , sest nad määratlevad oma huvisid erinevalt. tahab, et teda peetaks regioonis domineerivaks suurvõimuks, Hiina pole oma staatuse pärast seni sellist muret tundnud. Neid ei huvita niivõrd end tugevana näidata, kuivõrd praktilised küsimused: nafta, gaasi ja teiste maavarade saamine ning Euroopasse viivad kaubateed.
Kui edukas ettevõtmine on Euraasia Majandusliit (EML, liikmed , Valgevene, Kasahstan, Armeenia, Kõrgõzstan)?
Mitte eriti, õigupoolest üldse mitte. Liidu asutamisest alates on liikmete omavaheline kaubavahetus umbes veerandi vähenenud – suuresti seetõttu, et on majanduslangus ja nad moodustavad liidu majandustegevusest üle 85%.
Liidu asutamine ja töökorraldus on väga kehvasti planeeritud. Seda võrreldakse EL-iga, mida EML tegelikult mingil määral ei meenuta. Praegu puuduvad kõik tõelise majandusliidu loomiseks vajalikud faktorid. Pole õiget kaupade, tööjõu ja kapitali vaba liikumist. Teenuste vaba liikumist pole üldse. Kõik need asjad tuleb tulevikus läbi rääkida, väidetavasti 10–15 aasta jooksul. Ma ei pea praegu tõenäoliseks, et see õnnestub. näeb EML-is poliitilist projekti. Pärast Ukraina kriisi algust hakati liidu poliitilist külge veelgi rohkem rõhutama. Tulemus: niigi viletsasti kavandatud projektil on rohkem poliitilisi aspekte, kui ta suudab kanda.
Kuidas on Ukraina kriis Kesk-Aasia poliitikat mõjutanud?
Oluliselt, Kesk-Aasia peab d veel suuremaks ohuks kui varem. Eriti Kasahstan tunneb nüüd interventsiooni ohu pärast ilmset muret. pole küll märku andnud, et ta midagi sellist teha kavatseks. Ent Kasahstanil on hiiglapikk piir, mida pole võimalik kaitsta, ja väga suur vene vähemus, kes elab peaaegu ainult piirialadel. Seega tekitab jutt kaasmaalaste kaitsmisest neis väga suurt hirmu. Kogu regioonis arvatakse nüüd, et käitumine on ennustamatu ja keegi ei tea, mida nad järgmiseks teevad või keda ründavad. Ukraina kriis üllatas kõiki.
Kevadel toimusid üle Kasahstani suured meeleavaldused ja rahutused. Kas Nazarbajevi võim kõigub?
Kasahstani valitsusviisil on fundamentaalsed vead, millega pole üldse tegeldud. Küsimus on kodanike kaasamises. Meeleavaldused puhkesid maareformi vastu, millega taheti anda hiinlastele ja teistele välisettevõtetele õigus maad pikaks ajaks rentida, peamiselt põllumajanduse jaoks. Valitsus ei suutnud rahvale arusaadavalt selgitada, miks on sellist poliitikat vaja ja mis on üldse selle reformi sisu (vastuseisu tõttu lükkas valitsus reformi viis aastat edasi – K. K.). See, et nad seda ei suutnud, hoolimata täielikust kontrollist kõigi infokanalite üle, näitab igasuguse usalduse puudumist. Põhjus on, et elanikud ei osale poliitika tegemises. Nad ei saa osaleda vabadel ja õiglastel valimistel, kohaliku omavalitsuse tasandil ei saa nad üldse hääletada. Otsused antakse neile ülevalt alla ja valitsus peab ise mõistatama, millised otsused rahvale meeldivad ja millised mitte. Praeguses majanduskriisis tuleb teha ebapopulaarseid otsuseid, ent valitsusel pole neid rahvale millegagi põhjendada. Kodanikul pole tunnet, et ta saaks otsuseid mõjutada. Otsused on lihtsalt miski, mis temaga juhtub.
Freedom House’i indeksi järgi on Kõrgõzstan kõige vabam Kesk-Aasia riik. Milline olukord seal praegu on?
Kõrgõzstan on väga keeruline juhtum, nii meie uurimistöö mõttes kui ka üldse. 2015. aasta parlamendivalimistel oli edusamme, aga väga väikseid. Tänavu oleme näinud tagasiminekut. President üritab põhiseadust muuta, mis tekitab opositsioonis suurt muret – ja see on vastuolus põhiseaduse endaga. Uus põhiseadus valmis 2010. aastal ja seal on kirjas, et seda ei tohi kümne aasta jooksul muuta.
Kõrgõzstan on sattunud tsüklisse, kus ükski president ei ole suutnud võimu koondada, aga demokraatia pole samuti arenenud. Selle asemel iseloomustab olukorda äge konkurents, plahvatusohtlikkus ja ebastabiilsus. Aga Kõrgõzstan on vabam kui teised Kesk-Aasia riigid, meedial ja kodanikuühiskonnal on paremad võimalused. Samal ajal ei ole olnud arengut stabiilsuse ja võimude lahususe poole.
Hiljuti oli Kõrgõzstanis ebatavaline sündmus: Hiina saatkonna vastane suitsiidirünnak. Kui ohtlik on Kesk-Aasiale radikaalne islam?
Piirkonna riigid levitavad sel teemal palju valeinfot ja propagandat. Kõik viis riiki on väga huvitatud muljest, et radikaalne islam neid ohustab. Terrorirühmitustesse kuulumise eest mõistetakse süüdi tuhandeid inimesi ja tõenäoliselt pole valdav enamik neist vähimalgi määral terrorismiga seotud.
Ent toimub ka tegelikke terrorirünnakuid. Kõigist viiest riigist on mehi Süüriasse sõdima läinud ja võimalus, et nad tagasi tulevad, tekitab kindlasti suurt muret. Aga enamik analüütikuid ei usu, et islamism on neile riikidele eksistentsiaalne oht, sest tegelikult ei ole need arvud nii suured, kui väidetakse. Pealegi on nende riikide ühiskond radikaalsete islamitõlgenduste vastu, ehkki Kesk-Aasia riigid on muslimiriigid ja mošeedes käib palju inimesi.
Eriti halvas olukorras on Tadžikistan. Kas see riik võib äparduda nagu Afganistan?
Tadžikistanist võib tõesti saada äpardunud riik, ent sel juhul ei ole põhjus radikaalses islamis. Põhjus on majanduses ja selles, et valitsus varastab ära kõik, mis vähegi võimalik. Valitsus võõrandab tööstusettevõtteid, üritab kontrollida kõiki sissetulekuallikaid ja rüüstab suuri riigiasutusi, ajades need pankrotti. Tadžikistan teeb praegu vaatlejatele kõige rohkem muret, aga kui riik äpardub, on selles kahtlemata süüdi valitsus ja presidendi perekond.
Usbekistani kadunud juht Karimov hoiatas, et Kesk-Aasias võib puhkeda sõda vee pärast. Kui tõsine see probleem on?
Väga tõsine. Kesk-Aasia riikide vahel on üldse palju tüliküsimusi, eriti Kõrgõzstani, Usbekistani ja Tadžikistani vahel. Ja vesi on tõsine tüliõun, sest riikide veeressurss on omavahel tihedalt seotud. Usbekistani põllumajandust veega varustavate jõgede ülemjooksud asuvad Türkmenistanis ja Kõrgõzstanis. Tadžikistani president Emomali Rahmon on pikka aega rääkinud Roguni tammi ehitamisest, et toetada riigi põllumajandust ja eksportida energiat Afganistani ja Pakistani. Usbekid väidavad, et tamm hävitaks nende põllumajanduse. Õnneks arvatakse, et Tadžikistan pole võimeline üksinda tammi valmis ehitama. Organisatsioonid nagu Maailmapank ja IMF, kes võiksid aidata, ei kavatse seda teha. Mitte üksnes Usbekistanile tehtava kahju pärast, vaid ka sellepärast, et usutakse, et Tadžikistani valitsus varastaks kogu raha ära.
Kui stabiilsed on Kasahstan ja Türkmenistan?
Türkmenistani puhul on küsimusele raske vastata, sest riigis toimuv on väga läbipaistmatu. Ent majandusseis on väga nukker. Erinevalt teistest piirkonna riikidest pole nad oma valuutat devalveerinud ja on nüüd ränga surve all: dollarid saavad otsa, riigiametnikele ei maksta palka… Praegu ei tundu, et riik võiks kokku variseda. Aga nagu araabia kevade puhul näha oli, näivad diktatuurid stabiilsed, kuni nad seda enam pole. Kokkuvarisemine käib üleöö.
Kasahstan on nüüd majanduskriisi halvemast osast möödas. See võttis aega, ent nad lähenevad majandusele paindlikumalt. Devalveerimine aitas majandusseisu parandada. Häda on muidugi selles, et Nazarbajev jääb vanemaks ja kui võimuvahetus tuleks praegu, siis tekiksid suured probleemid. Kui see toimuks viie aasta pärast, siis oleks olukord parem ja võib-olla ka naftahind tõusnud.
Kasahstan on viiest riigist kõige rikkam ja väidetavasti juhitakse seda kõige paremini, aga nemadki ei tee enam edusamme. Karimov, Nazarbajev ja kõik teised on rõhutanud, et nad hoiavad oma riike stabiilsena. Aga neil ei ole tegelikku majanduskasvu plaani ega ka sellist riigi arendamise kava, mis ei hõlmaks riigiettevõtete raha iseenda pangaarvetele kandmist. Praegu hoiab neid riike koos see, et suur osa noori mehi töötab välismaal ega tekita kodus pahandust. Kui olukord muutub, tekivad väga tõsised probleemid.