Eesti sündimusnäitajad on parimad terves Ida-Euroopas. Oleme ainuke selle piirkonna rahvas, kelle arvukus ei vähene. Demograafia järgi kuulume Skandinaaviasse.
Eelmisel aastal sündis statistikaameti andmetel 11 578 ja suri 10 983 eestlast – loomulik iive pluss 595. Viimati edestas eestlaste sündimus suremust aastal 1990.1 Rahvastikuteadus on nüansirohke ala ja nii ei ütle need arvud üksinda demograafilise arengu kohta kuigi palju. Ometi on viimase kümne aasta jooksul – ning avalikkusele suuresti nähtamatult – toimunud mitu positiivset arengut. Tegelikult niivõrd positiivset, et üks ala autoriteetsemaid uurimisasutusi Euroopas, Viini demograafiainstituut (VDI) on oma viimases ülevaates liigitanud Eesti hääbuva Ida-Euroopa asemel hoopiski Skandinaavia maade sekka.
VDI prognoosi järgi on Eesti ainukene Ida-Euroopa riik, kus rahvaarv lähikümnenditel ei vähene. Eestis elab praegu umbes 1,3 miljonit inimest ja umbes sama palju elab siin ka aastal 2030.2 Võrdluseks: Läti rahvaarv väheneb 2030. aastaks praeguselt 2,3 miljonilt 2 miljonini, Leedus 3,4 miljonilt 3,1 miljonini.
Tõsi, kui vaadata aastast 2030 edasi, siis Eesti rahvaarv mõ-nevõrra väheneb. Peamiseks põhjuseks eelmise kümnendi „auk” sündimuses. ÜRO rahvastikuameti viimase prognoosi kohaselt peaks Eestis aastal 2050 elama 1,23 miljonit inimest ehk praegusest umbes 100 000
(8–9%) võrra vähem. Kuid ka see arv on ülejäänud Ida-Euroopast parem. Meeldetuletuseks ka fakt, et kümmekond aastat tagasi ütlesid kõige pessimistlikumad ennustused, et 2050. aastal on Eesti rahvaarvuks 657 000 inimest. Selge nihe paremuse poole on toimunud.
Eesti läheneb Põhjamaadele
See areng ei ole demograafidele üllatus. Tallinna ülikooli Eesti demograafia instituudi juhtivteadur Allan Puur kinnitab, et sündimus- ja perearengu poolest on Eestil tõepoolest sarnasusi Põhjamaadega. Kui veel eestlased eraldi välja tuua, on tendents eriti selge. Tartu ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit viitab, et Eesti on mitme näitaja poolest lähenenud Põhjamaadele juba alates 1970. aastatest. Siia alla käib ka näiteks suhteliselt tolerantne hoiak abieluväliste laste suhtes, vaba-abielude ja abielulahutuste levik. Muulased abielluvad varem, abiellumus on suurem, eelistatakse sünnitada abielus, keskmine laste arv on väiksem.
Sündimus on eestlastel oluliselt suurem, kusjuures tegemist ei ole viimase aja suundumusega. Tasemeerinevus kujunes välja juba mitukümmend aastat tagasi. „Erinevusele võib arvatavasti kõige veenvama seletuse leida välispäritolu rahvastiku sündimustrendi väga suurest sarnasusest Venemaa Föderatsiooni omaga – sisserännanud ja nende järelpõlv järgib pigem päritolumaa kui Eesti demograafilisi käitumismustreid,” lisab Puur.
Rahvastiku arengust rääkides on tavainimese jaoks kõige olulisem küsimus: kui palju ikkagi ühe naise kohta lapsi sünnib? Sündimuse puhul on maagiline taastetaseme piir (summaarne sündimuskordaja ehk SSK) arenenud riikides umbes 2,07 last naise kohta.3 Ka tavainimene saab loogikast aru: veidi üle kahe lapse naise kohta. Eestis jõudis see näitaja rekordmadalale, tasemele – 1,28 – aastal 1998.
Viimased kümme aastat on näitaja liikunud pidevalt ülespoole ja jõudis eelmisel aastal 1,66 juurde. Allan Puur ütleb, et rahvusvahelises võrdluses on tõus olnud üsna jõuline, kuigi seda pole olnud põhjust tugevasti afišeerida, sest see ei ole ikka veel selline, mis meile meeldiks. Tõsi, 1,66 on taastetasemest 2,07 tublisti allpool.
Tegelikult on seegi näitaja petlik. Tuleks vaadata mõistet „ajastus korrigeeritud summaarne sündimuskordaja”. See peab näitama, milline on tegelik sündimus, kui võtta arvesse sünnitamisvanuse muutumist. Allan Puur toob loogika lahtiseletamiseks piltliku näite: „Oletame, et kõik pere juurdekasvu plaanivad paarid lükkaksid lapse sünni täpselt ühe aasta võrra edasi. Sel juhul ei sünniks aasta jooksul ühtegi last ja summaarne sündimuskordaja oleks null.” Tegeliku SSK saamiseks on vaja seda näitajat korrigeerida. Ene-Margit Tiit ütleb, et kuigi korrigeeritud SSK ei kuulu veel standardselt arvutatavate rahvastikunäitajate hulka, on demograafidele fenomen juba ammu teada. Ta lisab, et näiteks 1970. aastatel Eestis sünnitamisvanus vähenes ja see ajas SSK kunstlikult suuremaks. Eesti taasiseseisvumise järel hakkas sünnitamisiga aga tõusma.
Harjumus üha hiljem ja hiljem sünnitada surub Eesti summaarset sündimuskordajat veel vähemalt 10–15 aasta jooksul tegelikust tasemest kunstlikult allapoole.
Viini demograafiainstituut (VDI) toob oma viimasel Euroopa demograafilisel kaardil olulise näitajana esile just sellesama täpsemat pilti pakkuva „ajastus korrigeeritud summaarse sündimuskordaja”. Aastate 2003–2005 andmete põhjal on nad Eesti näitajaks märkinud 1,85, kusjuures 2005. aastal oli näitaja juba 1,95, mis on juba üsna lähedal. Võimalik, et praeguseks on arv veelgi suurem. Ja eestlasi eraldi arvestades ilmselt veelgi suurem.
Ettevaatlik optimism
Eelneva arutluskäigu juures on aga mitu „aga”, mis sunnivad ettevaatusele. Esiteks, kõigele vaatamata oli 1990. aastatel sündimus väike. Sünnitamisajaga korrigeerimine võib teha pildi paremaks, kuid väikese sündimuse fakt ei muutu. Teiseks, areng on olnud viimased kümme aastat küll positiivne, kuid ikkagi väga piiri peal, et liiga optimistlikuks muutuda. Kolmandaks, oleme praegu keset majanduskriisi, mille mõju demograafilistele näitajatele võime ainult oletada. Ja neljandaks, meie teadmistes on lünki, näiteks puudulikud andmed rände kohta.
Ka Ene-Margit Tiit manitseb, et andmete interpreteerimisel tuleb olla ettevaatlik: „Me ei tea sünnitusealiste naiste arvu. Kuna elukoha registreerimine polnud hulk aastaid kohustuslik, on võimalik, et Eestist on lahkunud noori naisi, kes elavad kirjade järgi siin.”
Liigseks pessimismiks – kohe sureme välja – pole siiski põhjust. Võiks olla ettevaatlikult optimistlik. Kaks aastat tagasi kirjutas ajaleht The Economist, et demograafilise arengu järgi võib Euroopa jagada kaheks osaks. Demograafilisele kaardile võiks tõmmata poolkuukujulise kaare, mis algab Prantsusmaalt ja läheb üle Iirimaa, Suurbritannia, Skandinaavia riikide Soomeni välja. Siin on sündimus suurem ja trend tõusuteel. Negatiivsele poolele jääks Lõuna-Euroopa, Saksamaa, Ida-Euroopa. Hispaanias ja Itaalias on sündimus niivõrd väike, et ilma immigrantide sissevooluta kahaneks rahvastik ülikiiresti. Ida-Euroopas migrante suurt pole, seepärast rahvastik seal kahanebki. Kui Economist kirjutaks sama artikli praegu, võiksid nad selle positiivse poolkuu tõmmata juba ka Eesti kohale.
Huvitav on see, et Euroopa demograafilisel kaardil pole seaduspärasust. Katoliiklikud Prantsusmaa ja Iirimaa on kõige suuremate sündimusnäitajatega riigid4, katoliiklikud Itaalia ja Hispaania kõige väiksematega. Sama kehtib protestantlike riikide kohta. Tugeva sotsiaalsüsteemiga Skandinaavias on sündimus suurem, samal tasemel Saksamaal aga väga väike. Ka Eesti annab oma arenguga sellesse kirjusse pilti oma osa.
1 Kogu Eesti rahvastikku arvestades jäime eelmisel aastal siiski veel miinusesse (–647).
2 Prognoos põhineb 2003.–2005. a andmetel.
3 Summaarne sündimuskordaja näitab, kui palju lapsi ühel naisel fertiilse ea vältel keskmiselt sünniks, arvestades antud kalendriaastal eri vanuserühmades fikseeritud sündimuse taset.
4 Mõni ütleks, et Prantsusmaa suurema sündimuse taga on immigreerunud muslimiperekonnad. Demograafid on siiski näidanud, et nende arv on liiga väike mõjutamaks statistikat oluliselt. Pealegi on suur sündimus ka seal, kus muslimeid pole.
Küsitlus
•• Mida peab majanduskriisi ajal tegema, et viimase kümne aasta positiivne demograafiline areng jätkuks?
Andres Võrk
Praxis
•• Eks oluline ongi, et jääks signaal: perepoliitika – sh lasteaedade rahastamine, koolide pikapäevarühmade olemasolu, koolitoit – jääb oluliseks, mis tagab kriisi tingimustes lastega peredele kõige sihipärasema kasu. Vanemahüvitise ülempiiri võiks ilmselt küll alla tuua ja sealt võtta vahendeid teenuste rahastamiseks, ilma et see kõik sündimust oluliseks mõjutaks, pigem vastupidi, aga kahjuks on see teema juba liigselt ülepolitiseeritud.
Allan Puur
Eesti demograafia instituut
•• Vaevalt et mingit imeretsepti selles osas eksisteerib. Üks asi, mida tasuks alati, eriti kriisi oludes kindlasti vältida, on rahvastikurühmade üksteisele vastandamine (noored-vanad, lastega-lastetud jne). Paratamatute rahakärbete puhul oleks otstarbekam solidaarne ja ühiskonna sidusust toetav lähenemine, kus kõik loobuvad millestki, kui selline, kus vist praegust rahandusministrit tsiteerides ei tuleks pärast tõdeda, et „ühed kaotasid ainult juuksed, teised aga pea”.
Ene-Margit Tiit
Tartu ülikooli emeriitprofessor
•• Ei tohiks võtta tagasi toimivaid perepoliitilisi meetmeid. Üksiku meetme kadumisest tulenevast kahjust on suurem süsteemi järjepidevuse ja sellest tulenevalt usaldusväärsuse kadumisest tekkiv kahju. Kümmekord aastat tagasi oli üks sündide edasilükkamise olulisemaid põhjendusi puuduv tulevikuusk (see mõjutas eriti muukeelset elanikkonda).