Eesti heaolu arengu pidur on puuduv julgus oma ideid teoks teha ja vähene valmisolek läbi elu õppida – lihtsat tööd võib lõputult rabada, kuid sellest ei piisa, et massilisest madalapalgalisusest välja murda. Teiste Euroopa riikide võrdluses paistab Eesti silma kehva tootlikkuse tasemega. «Mis mõttes mu töö pole tootlik?» küsib töömees, kes rabab varavalgest hilisõhtuni, et ots otsaga kokkutulemiseks veidigi teenida.

«Majandus (seega ka palk -A. A.) kasvab, kui kasvab tööjõu ja kapitali hulk majanduses või tööjõu ja kapitali tootlikkus,» selgitas uuringukeskuse Praxis majandusprogrammi juht Katrin Pihor. Ta lisas, et tänu kapitali juurdevoolule Eestisse nii välisinvesteeringute kui ka Euroopa Liidu toetuste kaudu on meie kapitali hulk tööjõu kohta kasvanud ning see on muutnud ka meie töö tootlikumaks.

«On oluline vahe, kas kaevata kraavi labidaga või ekskavaatoriga,» tõi Pihor lihtsa võrdluse. «Põllumajanduses saavad paremini hakkama tootjad, kes on PRIA toetusi investeerinud uutesse tehnoloogiatesse ja sõltuvad seetõttu vähem palgatõusu survest. Samas ei saa kapitali juurdevoolust majandust lõpmatuseni kasvatada – peame hakkama tegema järjest enam tarka tööd.»

«Teine pool on innovatsioon ja tehnoloogiline areng – kuidas oma tööjõu tööle paneme, kas liini ääres on kaks või kümme töötajat, kas teeme raamatupidamist ise või ostame selle sisse sellele spetsialiseerunud ettevõttelt. Või kuidas üldse oma teenuseid ja kaupu arendame, toodame ja müüa oskame,» lisas ta. «Eesti probleem on, et meil on liiga vähe sellist tarka tööd, täidame liiga palju teiste nõudmisi ja laseme teisel oma töölt koore riisuda.»

Palju räägitakse tööjõu ehk töötavate inimeste hulga vähenemisest lühemas, kuid veel enam pikemas vaates. Kui lapsi sünnib vähe ja märkimisväärset hüpet rahva taastootmises pole väikesearvulisi põlvkondi arvestades ka suurte lastetoetustega võimalik teha, siis on seda olulisem vaadata neid inimesi, kes meil olemas.

Mõtteviis vajab muutmist

Ligi kolmandikul töötavatest Eesti inimestest puudub erialane haridus ja suurel osal neist on haridustee piirdunud põhikooliga. Vanemaealiste puhul võib probleem olla selles, et kunagi omandatud erialane haridus ei vasta tänapäeva vajadustele, ent Eestis on ka 16 000 töötut noort, kellest pooled pole omandanud mingit eriala.

Praxise analüütikud viitavad ka sellele, et isegi hariduse omandanute puhul ei ole tööandjad rahul nende oskustega. See tähendab, et peale erialaoskuste on puudu tänapäeval hädavajalikust suhtlemis- ja probleemilahendamisoskusest, samuti ei osata teha meeskonnatööd.

Pihori sõnul ei ole teadmiste vähesus sugugi vaid töötajate, vaid ka ettevõtete juhtide probleem. «Baas, kust ettevõtted teadmisi hangivad, on Eestis väga piiratud,» mainis analüütik. «Kui mõelda haridussüsteemi peale, siis on see loovuse, ettevõtlikkuse ja avatuse arendamise küsimus – peaksime lisaks PISA testide headele tulemustele küsima, kuidas meie lapsed mõtlevad, kas nad on otsiva vaimuga, valmis katsetama, olema uuele suunatud.» Olukord ei pruugi ka tulevikus muutuda, kui hariduses põhimõttelisi muutusi ei teki.

Pihor lisas, et õppekavad annavad koolile suure vabaduse ise otsustada, kuidas ja milliste vahenditega õppekava eesmärgid saavutada. «Küsimus on, kas õpetajad ja koolijuhid lähevad sellega kaasa ja kui uuendusmeelsed on meie koolid,» lausus ta.

Samas tõdes analüütik, et Eesti paistab silma sellega, et meil on lihtne uusi ideid ellu viia, idufirmade arendamine on kiire, aga me ei suuda sealt edasi minna, jätkusuut-likku ettevõtlust kujundada, et heast ideest stabiilse kasvuga ettevõtet kasvatada. «See on müügioskuse puudulikkus, koostöö vähesus, disainioskus, tõenäoliselt ka rahastamise küsimus, kuidas küpsemas kasvufaasis ettevõtteid toetatakse,» rääkis Pihor.

Eesti paistab rahvusvahelises võrdluses silma sellegagi, et meil on suur hirm ettevõtlusega läbi kukkuda. See on analüütiku sõnul seotud ka haridustasemega – ettevõtjad on pigem kõrgema haridusega. «Madalapalgalised ei ole mõelnud, et võiks ka ise midagi teha,» ütles ta.

Joonis: Praxise ja Statistikaametie andmed, koostanud Postimees

Võõrsil töötajate kogemus

Pihori sõnul oleks vaja aidata inimestel riske maandada, hirmu maha võtta, et midagi ei juhtu, kui ettevõte pankrotti läheb – proovida tasub.See kõik viib ikka hariduse, täiendus- ja ümberõppeni. Täiskasvanute ehk peenemalt öeldes elukestvast õppest on viimastel aastatel räägitud, haridusministeerium sai aasta tagasi valmis ka vastava arengukava. Võimalusi luuakse järjest juurde, iseasi, kui valmis on näiteks 55-aastane äsja töötuks jäänud farmitööline midagi päris uut õppima.

Pihor tõi hea näitena Iirimaa, mille edu üks võti on olnud inimestesse investeerimine täiendus- ja ümberõppe koolituste kaudu. «Meil on ümberõpe suunatud töötutele, aga peaksime mõtlema, kuidas ka madalapalgalised tagasi hariduse juurde tuua, aidata neil arendada teadmisi ja oskusi – täna neil veel on tööd, aga nad on riskirühm,» lausus ta.

Iirimaa oli Pihori sõnul edukas sellegagi, et suutis mööda ilma laiali lennanud iirlasi kodumaale tagasi meelitada. See oleks võimalus ka Eestile.

Kümned tuhanded Eesti inimesed, kes on mujale paremat palka ja elu otsima läinud ning teevad seal rasket, sageli oma haridustasemele mittevastavat tööd, kuuluvad ettevõtlikumate ja riskijulgemate hulka. Nende kogemus, kontaktid ja muutustejulgus kuluks analüütiku sõnul kodumaal vägagi ära.