Poliitikauuringute keskuse PRAXIS egiidi all hiljuti valminud uuring Sotsiaaltoetuste mõju tööjõupakkumisele ja vaesusele tõi esile huvipakkuvaid seoseid sotsiaaltoetuste (sotsiaalabi, pereabi ja töötu abiraha) jaotuse kohta Eestis. Kokku ulatuvad riigi kulud selles valdkonnas ligi 1,8 miljardi kroonini aastas.
Töös kasutati vaesuspiirina rahvusvaheliselt kõige enam aktsepteeritud suhtelist vaesuspiiri sissetulekute järgi, s.o 60 mediaantuludest. Sissetulekuvaesed olid seega need leibkonnad, kelle sissetulek 2000. a leibkonnauuringu andmeil oli väiksem kui 1047 krooni kuus ühe leibkonnaliikme kohta ehk 2513 krooni kuus ühe keskmiselt 2,1-liikmelise Eesti leibkonna kohta.
Eestis elab 212 000 elanikku vaesuses
Selgus, et 15,5 Eesti peredest ehk orienteeruvalt 212 000 elanikku elavad vaesuses. Nendes peredes tuli keskmiselt läbi ajada 654 krooniga kuus pereliikme kohta, mis tulude jaotust arvestades tähendab, et enamikul taolistest leibkondadest olid tulud sellestki piirist madalamad.
Vaestes peredes on lapsi keskmiselt kaks korda rohkem kui mittevaestes peredes. Kokku elas vaestes peredes ligi 85 000 last. Oleme jõudnud olukorda, kus on käivitunud vaesuse põlvkondlik taastootmine. Kõige suuremas vaesuseriskis olid töötu leibkonnad (kus ükski 16aastane või vanem pereliige ei tööta ning vähemalt üks pereliige on töötu). Nendest leibkondadest olid 62,4 vaesed. Suures vaesuseriskis olid paljulapselised (kolme ja enama lapsega) pered 37,2 nimetatud peredest olid vaesed. Üksikvanemaga peredest olid 34,5 vaesed.
Rahanappuse tõttu jääb toetuste tõstmise tempo oluliselt maha inflatsioonist ning kaotajaks on eelkõige väikeste sissetulekutega lastega pered.
Esimesele lapsele ettenähtud lapsetoetuse reaalväärtus on alates rahareformist kuni 2002. a jaanuarini kaotanud arvestuslikult 58 oma reaalväärtusest. Töötu abiraha on samal perioodil kaotanud 60 ning toimetulekutoetus on ajavahemikul septembrist 1993 kuni jaanuarini 2002 kaotanud 45 oma reaalväärtusest. Toetuste reaalväärtuse vähenemine jätkub ka aastal 2002, kuna kõigi toetuste üheaegseks tõstmiseks puuduvad riigil ressursid. Toetuste ebatõhusust näitab seegi, et tänu sotsiaaltoetustele õnnestus vaesust vähendada kokku vaid 2,9 protsendipunkti võrra.
Leibkonnauuringu andmed kinnitavad, et kokku said vaesuses elavad pered vaid 32,3 sotsiaaltoetusteks eraldatavatest summadest. Toetuste hulgas domineerivad universaalse iseloomuga lastetoetused ning lastega vaesed pered said vaid 30 lastetoetusteks eraldatud summadest. Sotsiaaltoetustest on vaestele peredele kõige enam adresseeritud töötu abiraha: vaesed pered said 49,2 nimetatud toetuseks eraldatud summadest.
Need ja mitmed teisedki tegurid kinnitavad, et sotsiaaltoetuste süsteem Eestis on ebaefektiivne ja toetused ei jôua nendeni, kes seda kõige enam vajavad.
Enamik viimasel ajal vastuvõetud tulupoliitilistest otsustest (tulumaksuvaba miinimumi ja teise lapse toetuse tõstmine, tulumaksusoodustus kolme ja enamalapselistele peredele) on universaalse iseloomuga ega anna märkimisväärset tuge vähekindlustatute majanduslikule olukorrale. Selle vastandina on liberaalse heaolumudeliga riikides toetused seotud vajadustega ning on valdavalt selektiivsed. Nimetatud toetuste miinus on aga võimaliku sõltuvuse tekitamine toetustest elamisel.
Nii saaks suurendada selektiivsust seni domineeriva universaalse süsteemi sees, suurendades eelkõige neid toetusi, mis on enam sihitud vähemkindlustatud osale rahvastikust.
Väheefektiivseks on osutunud ka süsteem, kus toimetulekutoetuse määramise aluseks on vaid leibkonna või ühise majapidamisega isikute jooksev sissetulek. Näiteks toetust taotlevate isikute varaline seisund, pere säästud või teiste eraldi elavate pereliikmete toetused ei mängi toimetulekutoetuse määramisel rolli.
Toetuste maksmisest üksi ei piisa
Toetuste kriteeriumid peavad tagama, et pered ei jääks pikemaks perioodiks sõltuvusse sotsiaalabist, vaid püüaksid teha kõik endast oleneva töö leidmiseks. Sellel eesmärgil tuleks rõhuasetust suunata rahaliste toetuste paremale sidumisele sotsiaalse rehabilitatsiooni ja sotsiaalse integratsiooni programmidega.
Sammuks edasi on Riigikogus vastu võetud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seadus. Selle kohaselt võib valla- või linnavalitsus toimetulekutoetust mitte määrata töövõimelisele isikule, kes ei tööta ega õpi ja on korduvalt põhjuseta keeldunud pakutud sobivast tööst või osalemast valla- või linnavalitsuse korraldatavates iseseisvale toimetulekule suunatud rehabilitatsioonis või õppeprotsessis. Analoogset põhimõtet tööga hôivamata isikute suhtes rakendati tegelikult juba ka 1990. a esimesel poolel.
Vaesuse leevendamise peamiseks teeks saab aga olla vaesusriske ennetavate meetmete rakendamine eelkõige sihikindla makromajandus-, tervishoiu-, haridus- ja tööturupoliitika kaudu. Eriline roll on siin tööturumeetmetel, mis aitavad suurendada tööhõivet ja vähendada tööpuudust ning vähetootlikku tööd. Kahjuks on selles osas ette näha vähe muutusi.