Eesti üliõpilased on vanemad kui enamikus Euroopa riikides, õpivad kaua, töötavad õpingute kõrvalt, neil on juba lapsed, elavad iseseisvalt, vanematest lahus, näitas 30 Euroopa riigi üliõpilaste uuring Eurostudent.

Möödunud kevadel seitse aastat kestnud õpingud lõpetanud 28-aastane Hanna Tiits on pea igas mõttes olnud tüüpiline Eesti üliõpilane: iseseisev, eesmärgipärane, õppinud kaua.

Pärast keskkooli astus naine ülikooli, hakkas kohe ka iseseisvalt elama ning asus juba teisel semestril õpingute kõrvalt tööle. Esimestel kuudel töötas ta poole kohaga, aga siis juba täiskohaga ja seda oma erialaga, infoteadusega sobival alal. Pidevat rahalist toetust ei ole ta oma vanematelt saanud, küll aga riigilt heade tulemuste eest õppetoetust.

Tiits lõpetas kolme aastaga bakalaureuseõppe ja jätkas seejärel magistriõpinguid. Lõpetas selle ja siis võttis aasta pausi ning jätkas teisel erialal magistriõpinguid. Teistkordse magistriõppe ajal sünnitas poja ning käis magistritöö tegemise ajal pooleks aastaks Erasmuse programmi raames Malta ülikoolis, kusjuures nii laps kui ka isapuhkusel elukaaslane olid tal toona kaasas.

Vaid ühe näitaja poolest, mida rahvusvahelises uuringus mõõdeti, kuulub Tiits vähemuse hulka – tema vanemad ei ole kõrgharidusega.

«Rahvusvahelises võrdluses on Eesti üliõpilaste seas väga suur hulk kõrgharidusega vanemate lapsi – ligi 70 protsenti, mis ei vasta ühiskonna üldisele jaotusele haridustaseme järgi,» kommenteeris mõttekoja Praxis haridusvaldkonna analüütik Hanna-Stella Haaristo.

«Ideaalis peaks meie üliõpilaskonnas olema nii kõrgharitud kui ka madalama haridusega vanemate lapsi peegelpildina ühiskonna üldisest pildist,» viitas ta Euroopa Liidu kõrghariduspoliitika suunale seoses hariduse kättesaadavusega.

Õpingud ja töö käsikäes
Eriti paistavad vahed avalik-õiguslike kõrgkoolide üliõpilaskonnas – seal on võrreldes teiste kõrgkoolidega veel rohkem kõrgharitud vanemate lapsi.

29 Euroopa riigi võrdluses, kus on ka mitmeid endise Nõukogude Liidu riike, paistab Eesti koos Põhjamaadega mitmegi näitaja poolest silma.

«Eestis on kõige rohkem neid, kes on õpingute ajal vaheaasta võtnud ja seda nähakse rahvusvahelises võrdluses pigem positiivsena. See tähendab, et meie kõrgharidus on paindlik, et ülikooli saavad tulla ka need, kellel on näiteks juba lapsed – neid on viiendik meie üliõpilastest,» nimetas Haaristo.

Ta lisas, et Eestis vaadatakse pigem negatiivselt, et üliõpilased akadeemilist puhkust võtavad ja õpinguid venitavad.

Kui 15 aastat tagasi oli 70 protsenti meie üliõpilastest alla 25-aastased, siis nüüdseks on neid jäänud 57 protsenti ning tudengite keskmine vanus on 26 aastat. Tõsi, see on veel mõni aasta vähem kui Põhjamaade üliõpilastel.

«See on põhjamaine käitumine, et töötad, teenid raha ja kool on veel lisaks,» nimetas Haaristo, kes on ka Eurostudent uuringu rahvusvahelise juhtrühma liige. Ta lisas, et Eestis on rahvusvahelises võrdluses kõige suurem nende õppivate ja töötavate tudengite osa, kelle töö on lähemalt seotud ka õpitava erialaga.

Euroopas peetakse oluliseks ka üliõpilaste rahvusvahelist liikuvust ehk et õpingute ajal vähemalt korra käiakse mõnes teises riigis ülikoolis tudeerimas või praktikal.

«Euroopas on seatud eesmärk, et vähemalt 20 protsenti üliõpilastest omandaks õpingute ajal kogemuse mujal riigis,» lausus Haaristo. «Meil on Eurostudenti uuringu andmete järgi 23 protsendil mingi rahvusvaheline kogemus – see võib olla ka lühiajaline, näiteks suvekool või keelekursused.»

Semestriks või kaheks on välismaal õppimas käinud 14 protsenti kõrgharidusega vanemate lastest ja seitse protsenti madalama haridusega vanemate lastest. See näitab ka võimaluste erinevusi lähtudes vanemate haridusest, aga samas on kõigi vanemate laste seas üle kolmandiku neid, kes soovivad välismaal õppimise kogemust saada. Need näitajad on üsna sarnased Põhjamaadega, aga kõrgemad võrdluses Läti ja Leeduga.

Tiits mõtles välismaistele õpingutele juba bakalaureuseõpingute alguses, aga esialgu jäi see vaid mõtteks. «Maltal käik andis kõik, mida tahtsin: sai käidud, iseendale tõestatud, et ma pole see tüüp, kes tahaks päriseks välismaale minna,» soovitas ta välisülikoolis enda proovilepanekut kõigile üliõpilastele. «Muidu hakkab aastate pärast kripeldama, et pole kusagil käinud.»

Vaid tudengite sissetuleku suuruses pole Eesti üliõpilased ülemerenaabritega samas kategoorias. Kui Norra tudengi keskmine sissetulek on ligi 2500 eurot ja soomlastel ligi 1400 eurot, siis Eestis on see alla 600 euro. Samas on ka riikide elatustase erinev ja näiteks Norra tudengitest ligi pooled peavad oma majanduslikku toimetulekut raskeks. Soomlastest ja eestlastest kurdab tõsisemate raskuste üle vaid veidi üle neljandiku.

Enamik üliõpilastest töötab nii Eestis kui ka Põhjamaades – vähemalt magistriõpingute ajal. Kas töötamine on vähenenud pärast 2013. aasta sügisel alanud kõrgharidusreformi, kui õppida saavad tasuta kõik, kes piisavas mahus õppeülesandeid täidavad ja võivad saada ka vajaduspõhist õppetoetust, Eurostudenti uuring veel ei näita. Üliõpilasi küsitleti 2013. aasta kevadel.

Haaristo oli natuke skeptiline, kui palju õppetoetuste võimalus mõjutab palgatööst loobumist. «Kuna toetuse summa on väike ja Eesti üliõpilased, kes täiskohaga töötavad, on harjunud päris suure palgaga, mis mõjutab harjumusi, eluolu – kas nad siis ikka loobuvad palgatööst ja lepivad toetuste näol madalama sissetulekuga?» arutles Praxise analüütik.

Vanemate toetus moodustab Eesti tudengite sissetulekutest vaid viiendiku – kui sedagi. «60 protsenti nende tudengite sissetulekutest, kes kodus vanemate juures ei ela – ja neid on üle poole üliõpilastest –, sõltub palgatööst,» nimetas Haaristo.

Oma kooliga ülirahul
Uuring näitab sedagi, et üliõpilaste sissetulekute erinevus on väga suur – on neid, kes võivad arvestada üle 1000 euroga, Eesti keskmisega kuus ja neidki, kes võivad kulutada vaid veidi üle 200 euro kuus. «Ühes otsas on need, kes töötavad ja neil on suurem sissetulek, ning teises need, kes elavad õppetoetustest,» võrdles analüütik.

Varanduslik ebavõrdsus paistabki rahvusvahelise uuringu taustal kõige suurema puudusena Eesti kõrghariduses.

Väga positiivselt suhtuvad Eesti üliõpilased meie kõrgkoolidesse – nii õppekvaliteedi kui ka õpitingimuste ja kõrgkoolide töökorralduse mõttes. Need on ühed kõrgeimad näitajad 30 riigi võrdluses.

Tiits, kes alustas oma õpinguid kaheksa aastat tagasi, tõdes, et selle aja jooksul on õpitingimused kõrgkoolides – ta on õppinud nii Tallinna Ülikoolis kui ka Tallinna Tehnikaülikoolis – hüppeliselt muutunud.

«Kui teises magistris tehnikaülikoolis käisin, mõtlesin, et kus nüüd oleks hea üliõpilane olla,» lausus ta. «Samas Maltal olid tingimused ikka natuke paremad.»

Allikas: Eesti tudeng sarnaneb Põhjala üliõpilasega , PM