Kui keegi mõtleb ajalehest raskepärasel ja traditsioonilisel moel, et sel peavad olema kõiksugused kellad ja viled, et turundusjuhil peab olema auto, direktoril nahktugitool ja suur palk ning kõik osakonnad on klaasseintega büroohoones, siis on küll väga raske omada väikeses riigis palju selliseid asutusi.

Aga samas usun ma, et ajaleht ei pea olema niisugune. Minu enda blogil [memokraat.ee] on kuus 3500 erinevat lugejat ja ma kirjutan umbes ühe veeru nädalas. Ma usun, et seal on palju ruumi kvaliteetse sisu jaoks, mis on edastatud veidi kitsamates raamides ning ilma kopsaka kasumimarginaalita.

Ma olen ka sõltumatu mõttekoja [poliitikauuringute keskuse] Praxis nõukogu esimees. Mõnikord ma vaatan sealseid inimesi ja näen, et kui nad harjutaksid veidi kirjutamist, võiksid nad teha väga head ajakirjanduslikku veebilehte. Muidugi on mõttekoja töö uuringud ja nende kirjutatust ei saa täielikku ajalehte, aga nende kirjutatu tooks kaasa mõtlemise, analüüsi ja diskussiooni. Kui seda nagu kord ja kohus juhitakse, nimetaksin ma seda ajakirjanduslikuks sisuks.

Ma tahan öelda, et ajakirjandus kui tegevus ei pea välja surema, kuid ajalehe kui institutsiooni puhul tuleb tõesti uuesti läbi mõelda, millised osad on olulised ja millised väärtusetud.

On tõsi, et parimad inimesed lahkuvad sageli ajakirjandusest kohe pärast seda, kui nad on hakanud oma tööd hästi tegema. Kuid jällegi, meil on väga häid õpetajaid kes töötavad palju väiksema palga eest kui see, mida saavad ajakirjanikud. Ma arvan, et küsimus pole ainult rahas, vaid uudistetoimetuste vaimses atmosfääris.

Ma oletan, et praegusel ajal vaaruvad vanad institutsioonid võlakoorma all, ärijuhid nõuavad kasumlikkust ka ajakirjanikelt ning ajakirjanduse missioon kui selline on unustatud. Ma vestlesin ühe ajalehe juhiga, kes rääkis mulle üsna rõõmsalt, et “lõpuks on minu lehe ajakirjanikud hakanud aru saama, et nad peavad lehte müüma”.

Minu jaoks oli see õudne, sest ma olen alati arvanud, et heale ajakirjanikule tuleb maksta selle eest, et ta ei kirjuta müügiks, ja just see on põhjus, miks ta müüb. Tundub aga, et see hädavajalik idealism ei kuulu tänapäeval ajalehemeeste ja -naiste hinge juurde.

Täispikka intervjuud meediaekspert Daniel Vaarikuga võite lugeda rahvusringhäälingu ingliskeelses uudisteportaalis.