Praxise uuringust selgub, et asendushoolduses elavad vanemliku hoolitsuseta jäänud noored on enda arvates iseseisvaks eluks valmis, kuid ei oska sageli oma teadmisi-oskusi õigesti hinnata.

„Ma olen… veidike erijuhus,” alustab Ulvar Kirs. Ta on elanud pikka aega asenduskodus ja nimetab iseennast selle süsteemi edulooks.

Ulvar lahkus asenduskodust alles selle aasta alguses 25-aastasena. See oli asenduskodu, kus kolmest „perest” üks oli noortepere. Noored majandasid end suurelt jaolt ise. Tegid graafiku alusel süüa, pidasid saadud raha kasutamise üle ise arvet: täitsid Exceli tabelit, kui palju kulub riietele, hügieenitarvetele jne.

Ulvar õppis kutsekoolis ja oli 18-aastaselt endale juba eriala valinud. Kuid suuremat teadmist, mida elus teha, justkui polnud – kuni jõudis kätte ülikooliaeg. Esimesel suvel avanes võimalus minna Ameerikasse raamatuid müüma. See Kansase osariigis veedetud aeg oli tema elu pöördepunkt. „Tulemused olenesid minust endast. Tööpäevad olid pikad, veetsin palju aega üksi. Õppisin iseennast tundma. Eneseareng oli suur, enesehinnang tõusis: nägin, et saan hakkama. Et saan elada paremini,” räägib ta nüüd oma üürikorteris.

Ulvar usub, et selles, kui hästi asenduskodust pärit noor hakkama saab, on vähemalt 80% noore enda teha: kuidas saada korralik töökoht, mida selleks teha jne. Aga ta on näinud, et paljud selleks ei valmistu. „On minnalaskmine. Suhtumine, et küll saan kuidagi hakkama. Ei pingutata,” räägib ta.

Nagu Ulvar ise ütleb, on ta erijuhus. Värske Praxise uuring toob esile, kuidas tuleks süsteemi muuta, et asenduskodudest ja -peredest pärit lapsed saaksid kõik võimalused, et olla sama edukad nagu Ulvar.

Eluase ainult koduvalda

Eelmisel aastal läks asendushooldusest oma elu elama 230 noort. Praxise uuringust selgub, et asendushoolduses elavad noored usuvad, et on iseseisvaks eluks küllalt hästi valmis, eriti just igapäevaste oskuste poolest. Tegelikkus võib olla teine: enne oma käe peal elama hakkamist ei oska noored oma teadmisi-oskusi õigesti hinnata ja puudujäägid ilmnevad alles hiljem.

Uuringu kaasautor, Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik Pirjo Turk kinnitab, et üks kriitilisemaid asjaolusid on eluase ja töökoht. Uuringust selgub, et iga kolmas noor loodab eluaseme saada kohaliku omavalitsuse kaudu (Eesti seadus sätestab, et eluaset aitab asenduskodudest oma elu alustavatel noortel leida kohalik omavalitsus), kuid ainult vähesed (8% uuringus osalenuid) sooviksid minna elama omavalitsusse, kust nad pärit on.

Sellel on mitu põhjust, millest üks peamisi peitub praeguses korras. Noor on silmitsi olukorraga, et peab alustama iseseisvat elu sotsiaalpinnal, kus teda sageli ümbritsevad elu hammasrataste vahele jäänud inimesed. Või on kohalikul omavalitsusel pakkuda üksnes kehvi elamistingimusi, näiteks kanalisatsioonita korter. Või pole selles kohalikus omavalitsuses tööd. Niisiis on noore edukas elluastumine justkui loterii ja oleneb sellest, millised inimesed tema ümber satuvad, kes on lastekaitsetöötaja, millisesse – ja kui rikkasse – kohalikku omavalitsusse ta kuulub jne.

„See küll ei pruugi nii olla. Oli üks väike kohalik omavalitsus, mis oli olukorra lahendanud nii, et pani noore elama kõrvuti ühe vanema inimesega. See vanainimene aitas praktilisema poolega ja noor omakorda hoidis eakamal silma peal. See toimis väga hästi,” räägib Turk.

Sageli soovib noor iseseisvudes minna elama mõnda teise omavalitsusse, näiteks sinna, kus ta oli asendushooldusel ja kus tal on kujunenud toetav tugivõrgustik. Elukoha puhul on eelkõige oluline võimalus leida tööd. Just seetõttu ei pruugi sobida eluase, mida pakutakse kohalikus omavalitsuses, kust noor pärit on.

„Selleks et saada elukohta, on töökoht väga oluline,” kinnitab Turk. „Seaduse järgi on võimalik end vormistada teise kohalikku omavalitsusse – aga see on väga keeruline.”

Turk ütleb, et asendushoolduses elavad noored on sunnitud olema tublimad kui tavalised noored ja nende ettevalmistus peab olema parem. Neil pole olemas plaani B juhuks, kui midagi läheb viltu. Ei ole võimalik minna vanemate juurde, kuni uuesti jalad alla saadakse.

Ka noorteaktiivi Ühise Eesmärgi Nimel juht Merilin Kaljuvee suhtub praegusesse süsteemi üsna karmilt. „Mina ütlen, et tehtud töö nullitakse sellega ära. Noor saadetakse samasse kohta, kust ta ära võeti, tihti sotsiaalpinnale,” nendib ta. Kaljuvee arvates peaks noortele lähenema individuaalselt. Tuleks vaadata, mida teha selleks, et igaüks saaks elus toime tulemiseks parimad võimalused. Koduvalda saatmine seda alati ei ole, leiab ta.

Õnnefaktori leevendamiseks on Praxis teinud ettepaneku leida uusi võimalusi anda noorele vabadus ja õigus otsustada, kus ta soovib oma elu sisse seada. Noore eluaseme, õpingute ja töö leidmise võimalus ei tohiks oleneda sellest, kas omavalitsus, kust ta pärineb, on võimeline talle eluaset pakkuma. Kuivõrd võimalused on erinevad, siis võiks järelhooldusteenust võrdse kohtlemise eesmärgil riigi tasandil koordineerida (näiteks sotsiaalkindlustusamet). Kaaluda võiks ka varianti siduda elluastumistoetus eluaseme üürimisega.

Ülikoolist ei unistata

Uuringu tulemused näitasid ka, et tihti piirduvad asenduskodu noorte ambitsioonid pigem keskhariduse omandamisega, ülikoolist nad ei unista. Ka haridusteelt väljalangejate hulgas on rohkem just asenduskodu noori. Perekonnas hooldamisel olevad noored tavanoortest eriti ei erinegi.

On aga üks suur mure. Perekonnas hooldamisel olevate noorte eest makstakse toetust maksimaalselt 19. eluaastani ehk kuni kutse- või keskhariduse omandamiseni. Neil noortel on raske, sest nad peavad hakkama paralleelselt tööga ka õppima. Seevastu asenduskodus võib noor elada kuni kõrghariduse omandamiseni. Sellelegi juhtis Praxis tähelepanu.

Samuti on noor kimbatuses, kui otsustab õpingud pooleli jätta. Asenduskodust pärit noore jaoks tähendab see karmi reaalsust: koli välja. Pole ka seadust selle kohta, mis juhtub, kui noor läheb sõjaväkke. „Asenduskodu töötajad ütlevad, et nad on püüdnud korraldada niimoodi, et noortel oleks siiski võimalus tulla tagasi,” tõdeb Turk. „Usun, et see peaks olema seaduses kirjas.”

Muresid on veelgi. Üks uuringu olulisi soovitusi on rakendada iseseisva elu paremaks planeerimiseks põhjalikumalt juhtumiplaani võimalusi. Juhtumiplaan on dokument, mille koostamise eest vastutab elukohajärgne sotsiaal- või lastekaitsetöötaja ning mis kirjeldab, millist abi ja tuge noor vajab. Praxis rõhutab, et plaan võiks võimalikult rohkem lähtuda indiviidist, selle koostamisse tuleks kaasata noor ise ja ka temale lähedalseisvaid isikuid.

MIS?

■ Asendushooldus on loodud vanemliku hoolitsuseta jäänud või väga rasketes tingimustes kasvavatele lastele ja noortele. Eesti asendushoolduse vormid on perekonnas hooldamine, eestkostja peres elamine ja uude perre lapsendamine ning asendus-koduteenus.

■ 2015. aasta lõpu seisuga oli asendushooldusel kokku 2517 last, neist asenduskoduteenusel 1031, perekonnas hooldamisel 205 ja eestkostja perekonnas 1281 last. Uude perre lapsendati 50 last.

■ Eelmisel aastal astus asendushoolduselt iseseisvasse ellu 230 noort, neist asendus-koduteenuselt 71, perekonnas hooldamiselt 13 ja eestkostja perekonnast 146.