Nädala algul paistis, et Eestis on valitsusvahetusega kõik hästi. Mitmest suust kostis kinnitus, et muretseda pole millegi pärast. Samal ajal otsiti Euroopas vastust filmiklassikast pärinevale küsimusele: „Mis meist saab?“

Barcelonas kohtusid sel nädalal mõttekojad üle Euroopa. Kui Eestis üritatakse arvamusfestivali vaimu riigivalitsemise juurde tuua, siis Kataloonias arutlesime selle üle, kuidas edasiviivad mõtted valitsejate juurde jõuaksid. Puudutan kolme teemat, mis kõnetasid otseselt ka Eestit.

Vaieldamatult on Euroopas praegu kõige enam päevakorral julgeolek. Euroopas on suur hulk ühiseid poliitikaid (näiteks põllumajanduspoliitika, kalanduspoliitika, kaubanduspoliitika ning välis- ja julgeolekupoliitika), aga ühist energiapoliitikat ei ole. Viimased nädalad on selgeks teinud, et selle puudumine muudab ühise julgeolekupoliitika lombakaks ja hambutuks. Ka Eesti televaatajad nägid Ukraina kriisi puhkedes uudistest üht Euroopa Liidu välisministrit, kes, professionaalse poliitiku naeratus näol, arutles, et Venemaale sanktsioonide rakendamisega pole vaja kiirustada.

Mõttekodade kohtumisel oli selgelt aru saada, kust jookseb Euroopa poliitikute arusaamade veelahe. Mida tugevam on energiasõltuvus Kremlist, seda nõrgem on tahe Moskvaga pisutki vaielda, mis veel tülitsemisest rääkida. Piltlikult öeldes: oma valija toasoe on energiasõltuva Lääne-Euroopa poliitikule palju lähemal, kui idaeurooplase mure iseseisvuse pärast.

Kahjuks ei ole mõttekodade võimuses ühist energiapoliitikat kehtestada. Samas saab otsustajatele nõu anda, et Euroopa poliitikate tõsiseltvõetavuseks tuleb energiasõltuvuse vähendamise teemaga tegelema hakata kohe, mitte oodata, millist naabrustükki Venemaa pärast Lõuna-Osseetiat, Abhaasiat ja Krimmi veel enda kontrollile allutada tahab.

Teine meilegi oluline teema on seotud regionaalpoliitikaga. Siin tuleb tunnistada, et Eesti ei ole kuigi ainulaadne. Üks huvitavamaid Barcelonas kõlanud mõtteid oli, et riikidepõhisest majanduskasvust rääkimine on ilmselgelt eilne päev. Pilk tuleb peale visata hoopis linnadele. Näiteks sealsamas Hispaanias on nii, et riigil endal ei ole just parimad päevad, kuid Barcelonal läheb päris hästi. Seda väljendas ka sel nädalal Barcelonale antud Euroopa innovatsioonipealinna tiitel. Olulised märksõnad tunnustuse andmisel olid keskkonnasõbralik linnaarendus, avatud andmepoliitika, sotsiaalne innovatsioon, nutikad teenused ja koostöö teadusasutuste, ettevõtete ja avaliku sektori vahel.

Eesti kontekstis kõlab jutt linnade tähtsustumisest väga tuttavalt. Meilgi on ju nii, et raha ja rahvas koonduvad Tallinnasse, osa läheb ka Tartusse ning ülejäänud Eesti on suuresti „punases“, sedastades lahkumist. Üleeuroopalisi trende vaadates tuleb kardetavasti üsna pea tõdeda, et ka kõige radikaalsemad senised haldusreformide plaanid on ajale jalgu jäänud.

Riiki ei ole enam mõistlik korraldada nii, et inimene peab jõudma ühe päevaga jalgsi vallamajas ära käia ning kui tal hobune võtta on, siis võib ka maakonnakeskuse külastamise peale mõelda.

Tänapäeva vaste on see, et mõne sõiduvahendiga tuleks saada tõmbekeskuses käidud ja elementaarsed asjad arvutis aetud. Võrokesena on mul seda valus tunnistada, kuid pikemas plaanis tähendab see ilmselt ühe kuni kahe suurema areneva keskusega Eestit.

Kolmas teema on samuti seotud arenguga. Majanduse edenemine on nüüdisajal tugevalt seotud innovatsiooniga, innovatsioon aga sellega, kui dünaamiline, energiline ja nooruslik on ühiskond. Eestis arutame praegu, kas peaministrikandidaat pole ehk liiga noor. Euroopa muretseb, et varsti pole enam kriitilist massi noori, kes uut mõtlemist tooksid ja ühiskonda edendaksid.

Meil vananeb rahvastik suuresti kahel põhjusel. Esiteks, meditsiin on arenenud ja inimesed elavad kauem; teiseks, lapsi sünnib juba pikemat aega alla rahvastiku taastootmise taseme. Euroopas on aga piirkondi, kus sündivusega ei olnud meile kriitilistel aastakümnetel asi sugugi mitte halb, kuid noortel pole midagi peale hakata.

Kui ikka noorte tööpuudus on 50 protsendi lähedal, siis lähevad hakkajad, hea hariduse ja lahtise peaga inimesed ära. Väga palju noori eurooplasi on Ameerikas ja Aasias, jättes Vanasse Maailma selle nimega sobivalt vanad ja vanamoodsad inimesed. Ka meilt lähevad ju – tõsi, esialgu suuresti mujale Euroopasse, kuid juba ka kaugemale – peamiselt noored inimesed. Põhiküsimus on selles, kas me suudame pakkuda noortele tõeliselt huvitavat ja võimalusterohket elu ning tasuvat eneseteostust.

Kõik need teemad võiks võtta kokku sellega, et seni on Euroopa Liidus loodetud, et ühed ja samad poliitikad annavad üle Euroopa ühesuguseid tulemusi. Nii ühtlustuks Euroopa Liidus hinnad ja sissetulek ehk ametlikus keeles toimuks konvergents. Praeguseks on selge, et see pole sugugi alati nii. Eestis on viimaste aastate suur väljaränne näidanud, et loodetud ühtlustumist pole paljud jõudnud ära oodata ja on otsustanud mujal elada ja töötada.

Need kõik on teemad, mida Eesti järgmised valitsused peaksid tõsiselt võtma. Ikka selleks, et ühiskonnas vajalikke muutusi eest vedada, mitte neil tuimalt taga lohisedes rääkida, et eks mujalgi on keeruline. Minu arvates on Eesti väiksusel just muutuste tegemisel häid külgi –lühemad ja lihtsamad otsustusahelad, väiksem võimudistants ja suurem paindlikkus annab just väikeriigile eeliseid olla väle ja nutikas.

Allikas: Annika Uudelepp: kolm teemat, mida järgmine valitsus peaks tõsiselt võtma, ERR