Sel nädalal astus ametisse uus valitsus. Noorem, värskem ja muutunum, nagu meediaruumist õhkub. Koalitsioonileping on ambitsioonikas, kuid aega selle teokstegemiseks on vaevalt aasta jagu. Kuna kõiki uue valitsuse suuri plaane ei jõua siinkohal puudutada, valisin välja teema, mida Eesti selle sajandi valitsused pole eriti pildile toonud ja mille tõttu uus valitsus teistest silmnähtavalt erineb.
See teema on (koalitsioonileppe sõnastust kasutades) riigireform. Kuigi avalikkuses on riigireformiga seonduvalt kõige enam kõlanud uute ametinimetustega ministrite tulek, viitavad kirjapandud mõtted märksa põhimõttelisematele muutustele.
Koalitsioonileppes on juttu valitsuskabinetis vastutusalade paindlikuks tegemisest. Aga mida see võiks sisuliselt tähendada, lisaks praegu nähtavatele uutele ministrikohtadele? Mõistetav, et uus valitsus pole seda kõike veel jõudnud lahti mõtestada ja selle üle laiemalt arutleda. Riigi paindlikumaks muutmine on väärt idee, kuid selle teokstegemine pole kaugeltki mitte lihtne.
Kui vaatame tänapäeva arenenud ühiskondade poliitikaprobleeme, siis on need üldjuhul valitsemisalaülesed või vähemasti mitut ministeeriumi puudutavad. Näiteks on targema majanduse tekkimine otseselt seotud innovatsioonivõimekusega, see omakorda ettevõtete ja teadusasutuste ühistööga; aga samuti sellega, kas meil on nendeks nutikateks äriideedeks ka sobilike oskusega töötajaid võtta, mis omakorda on seotud haridussüsteemiga. Nii on väga paljude probleemidega – neid ei saagi üks minister tulemuslikult lahendada. Miks mitte püüda ministriportfelle tulevikus rohkem ühiskondliku vajaduse, mitte ministeeriumi ajaloolise nimega seostada?
Minu silmis tähendaks paindlikkus märksa enamat kui praegune kiire vahelahendus, millega ühes ministeeriumis on kaks ministrit. Näen vaimusilmas, et uus väliskaubandus- ja ekspordiminister võiks juhtida selle teemaga tegelevaid spetsialiste, kus iganes nad täna paiknevad, kas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis, välisministeeriumis või hoopis näiteks EASis. Selline mõttemudel „riik kui lego“ tähendaks liikumist tänaselt ministeeriumide-tüüpi lahenduselt poliitikavaldkondade põhise direktoraatide-tüüpi lahenduse suunas.
Nii näiteks võiks tulevikus olla tänase sotsiaalministeeriumi asemel tervise-, tööala-, sotsiaalhoolekande- ja perepoliitika direktoraadid, mida valitsus saab kimpu siduda just sellisteks ministriportfellideks, millega enda seatud eesmärke parimal moel saavutada. Kui ka sellise lahenduse teed minnakse, ei tähendaks see toimiva riigiaparaadi segipillutamist, vaid muutused ministriportfellides piirduks vaid mõnede valdkondadega.
Valitsemisalade vahele jäävad poliitikaprobleemid nõuavadki ministeeriumideüleseid lahendusi, siit ka paindlikkuse vajadus. Sisuliselt tähendab see aga võimekust, tahtmist ja harjumust ühiselt töötada, sõltumata sellest, milline nimesilt on ministeeriumi peaukse kõrval. Oluline eeldus paremaks koostoimimiseks on ka tööprotsesside ja töökorralduse teatav ühtlustamine. Lisaks sellele tähendab koostoimevõimekus senisega võrreldes oluliselt suuremat ja tegelikult ka jõulisemat koordinatsiooni erinevate ministeeriumide vahel. Koordinatsioon saab toetuda horisontaalsele koostööle, kuid tavaliselt eeldab ka mingisuguseid ülalt-alla hoobasid.
Üks selline hoob on tugevam valitsuskeskus. Valitsuskeskus on rahvusvaheliselt kasutatav mõiste, mille all peetakse silmas neid üksusi, mis toetavad valitsuse kui keskse otsustusorgani tööd tugeva strateegilise ja finantsjuhtimise rollis. Eestis loetakse valitsuskeskuse rolli täitjaks riigikantseleid ja rahandusministeeriumi. Tugev valitsuskeskus töötab selle nimel, et kui valitsus on prioriteedid seadnud, siis ta suudab tegelikult ka nende saavutamist juhtida ja tagada valdkondsete poliitikate kooskõla.
Pakun välja ka kolm esialgset ideed mõtteaineks, mida valitsuskeskuse tugevdamiseks võiks Eestis tõsiselt kaaluda.
Esiteks, suurendada riigikantselei strateegilise eestvedamise ja ettevaatamise rolli riigis. Selleks on vaja oluliselt tugevdada riigikantselei tänast strateegiabürood. Oma sisult sobiks seda täiendama varasemalt Arengufondis olnud arenguseire üksus, mis paar aastat tagasi laiali saadeti (osalt seetõttu, et sel tööl polnud selget väljundit otsustajateni valitsuses). Valitsusel on vaja lisaks igapäevastele nõuannetele ka pikema sihiga regulaarset hinnangut seatud eesmärkide poole liikumise kohta ning sisulist ekspertiisi, et strateegilisi algatusi koordineerida.
Teiseks, ka eelmise valitsuse tegevuskavas olnud strateegilise juhtimise süsteemi parandamise mõte tuleb lõpuni vedada. Riigikogu kiitis hiljuti heaks uue riigieelarve nn baasseaduse, kus on antud alused strateegilise juhtimise parandamiseks. Et need tööle saada, on vaja taas liikuda paljudest asutusepõhistest arengukavadest selgemate strateegiliste prioriteetide suunas. Arengukavade koostamine ja elluviimine on praeguseks muutunud paljuski pikaldaseks bürokraatlikuks protsessiks, millest reaalsed eelarveotsused suurte sammudega mööda lähevad.
Kolmandaks, valitsuskeskus peab töötama kogu riigi arengu hüvanguks. See tähendab, et tema tööd peaks saama kasutada kõik ministeeriumid ja erakonnad sõltumata sellest, kas nad on koalitsioonis või opositsioonis. Kui valitsuskeskuse rolle kandvad üksused töötavad tegelikkuses eeskätt üksikutele ministritele – olgu see peaminister või rahandusminister –, siis ei toimi ta valitsuskeskusena, vaid nende ministrite meeskonnana.
Kui direktoraatide suunas liikumine, tugevam valitsuskeskus ja ühistööd edendavad tööprotsessid saavad käima lükatud, siis võib öelda, et ambitsioonikalt alustanud valitsus on aastaga teinud ära töö, mida viimse kümnega pole suudetud.