Eesti ei suuda euroraha kasutada.” Nii kõlab juba pikemat aega üks avaliku arutelu müüte.
Selle sõnumi levitajate hulka on astunud ka kohalikesse volikogudesse kandideerijad. Kui aga EL-i struktuurivahendite teemaga vähem kokku puutunud inimene kohalike poliitikute mõtteid kuulab, tekibki eurorahast kummastav pilt: ootab teine kannatlikult ja viisakalt kusagil riiulil, kuid kurjad ametnikud teevad hirmkeerulisi reegleid ja nukrad omavalitsused ei saa kuidagi seda raha kätte, et õnn õuele tuua.
Tõsi, europrojektide käivitumine on võtnud oodatust rohkem aega ja raha saamine ei olegi eriti lihtne. Valdav osa meetmeid on nüüdseks avanenud ja taotlemine käib täie hooga. Kui mõni aasta tagasi kostsid murenoodid, et õiget konkurentsi projektide vahel nagu polegi ja taotluste kvaliteet jätab soovida, siis nüüd on olukord muutunud: valikusõel on tihe ja palju projekte jääb lati alla. See märgib, et raha taotletakse aktiivsemalt, projektide koostamise oskus on arenenud ning kokkuvõttes on konkurents tihedam ja latt kõrgemal.
Kaotatud pole kroonigi
Nii riigikontroll kui ka riigikogu riigieelarve kontrolli komisjon on tõrelenud ministritega, et euroraha kasutuselevõtt ei edene küllalt kiiresti. Hoiatatud on, et sedasi võib raha kaotsigi minna. Nimelt on reeglid sellised, et eraldatud raha kasutamiseks on seatud vahetähtajad. Nii näiteks peab 2010. aasta lõpuks olema umbes 53 miljardist kroonist reaalselt välja makstud 5,7 miljardit, kuid 2012. aastaks juba 19 miljardit. Juhul kui neid vahetähtaegu ei suudeta järgida, tuleb raha Euroopa Liidule tagastada.
Tegelikult võiks euroraha probleeme vaadata rahulikumalt. Põhjused, miks suuremate väljamakseteni jõudmine on kaua aega võtnud, peituvad paljude projektide pikas ettevalmistusajas: maatoimingud, planeeringud, projekteerimine, ehitushangete korraldamine jne. Kui eeltöö on hästi tehtud, läheb projekti raha pärast otsuse langetamist kiiresti käiku. Hea eeltöö aga nõuab aega ja see on kvaliteedi hind. Jah, mõni ametkond on tegutsenud liiga aeglaselt ja see on suurendanud riski, et raha võib kaotsi minna.
Ometi on viimased sõnumid olnud rõõmustavad: pikk eeltöö on tulemusi andnud ja väljamaksed on kasvanud. Käesoleva aasta augusti lõpuks oli välja makstud ligi 3,6 miljardit, kuigi veel aprilli lõpus oli väljamaksete summa alles 1,8 miljardit. 2010. aasta vahetähtaja arvestusse lähevad kirja ka Euroopa Komisjonilt saadud ettemaksed, millega koos on Eestil juba praegu täidetud 6,4 miljardit, seega ei ole 2010. aasta vahetähtaeg ohus. Küll aga tuleb pingutada järgmiste aastate vahetähtaegade pärast, sest nii suuri ettemakseid komisjonilt enam tulemas ei ole ja arvesse läheb üksnes tegelikult kasutatud raha.
Seega tekib EL-ile raha tagasi andmise oht pigem alates 2012. aastast, kui väljamaksete kohustus oluliselt suureneb. Selleks et seda ei juhtuks, on vaja kvaliteetselt ette valmistada, Euroopa Komisjoniga kooskõlastada ja käivitada hulk suurprojekte – näiteks suured tee-ehituse ja veeinfrastruktuuri projektid, uue veeremi ost, Eesti Rahva Muuseumi ehitus. Kui praegune ettevalmistustöö tehakse kiirelt ja kvaliteetselt, jõutakse ka õigel ajal väljamakseteni. Praegu ei saa veel ühegi krooni kohta öelda, et see on Eestile kindlasti kadunud.
Oma osa nende projektide ettevalmistamises on kohalikel omavalitsustel. Regionaalarenguks mõeldud euroraha läheb peamiselt väiksematesse omavalitsustesse. Mitme regionaalarengu meetme reeglid pandi esimestena paika juba 2007. aastal. Nende reeglitega määrati, kuidas omavalitsused peaksid eeltööd tegema, et edukate taotlusteni jõuda.
Kohalike omavalitsuste jaoks on suur osa rahast kavandatud elanikele parema elukeskkonna loomiseks ja avalike teenuste paremaks osutamiseks. Raha saab näiteks taotleda lasteaedade, ühistranspordi, turva- ja hooldekodude, spordikoolide, kergliiklusteede, parkide ja väljakute rajamiseks, aga ka keskkonnainvesteeringuteks. Enamik investeeringute nimekirju on valitsuses kinnitatud ning paljud vajalikud projektid ettevalmistamisel ja mitmed juba käiguski.
Paraku näitab senine kogemus, et praeguse elukorralduse ja rahastamise puhul ei tule paljud omavalitsused kvaliteetsete avalike teenuste pakkumisega toime. Siseministeeriumi tellimusel valmis äsja uuring, mille kohaselt on omavalitsuste võimekus väga erinev. Üle Eesti paremate tulemuste saavutamiseks on vaja omavalitsuste koostööd, seda just elanikele teenuste osutamisel. Vananeva ja väheneva elanikkonnaga riigina tuleb meil mõelda, kuidas väheseid ressursse võimalikult targalt kasutada.
Jah, euroraha aitab teoks teha mitmeid omavalitsuste plaane, kuid mõtlema peaks laiemalt ja algatama rohkem ühisprojekte – olgu need siis transpordivõimaluste parandamiseks, koolide renoveerimiseks või spordirajatiste tegemiseks. Omavalitsustel on tark ja kasulik teha koostööd, et loodud hüved jõuaksid võimalikult paljude elanikeni. Just tarkus teha koostööd ja huvi leida sellisteks ettevõtmisteks ühiselt omafinantseeringut on see, mida tuleb praegustelt omavalitsuste volikogudesse pürgijatelt oodata. Nii ei pea mõni väiksem omavalitsus pärastpoole pead murdma, kuidas eurorahaga rajatud objekte ülal pidada.