Annika Uudelepp, Praxise juht

Sel nädalal avaldas Euroopa Komisjon oma kevadise aruande ja riigipõhised soovitused iga liikmesriigi kohta. Seda nimetatakse Euroopa poolaasta protsessiks ja asja mõte on soodustada majanduskasvu ja töökohtade loomist.

Iga riigi kohta esitatud soovitused näitavad seda, millised reformid on just selles riigis kõige vajalikumad.

Sel aastal sai Eesti kolm soovitust, mis puudutavad eelarvepoliitikat, tööturgu ja tööjõu maksustamist, haridust, innovatsiooni ja ettevõtluskeskkonda ning riigivalitsemist.

Hinnati ka seda, kuidas Eesti on eelmise aasta soovitusi täitnud.Kõik see ei ole mingi abstraktne Brüsseli-poolne tahtmine, vaid asjatundlik kõrvalpilk meile ning Eesti enda arengu huvides.

Mis pilt siis Eesti kohta avanes? Kokkuvõtvalt võib öelda, et soovitused suuresti kordavad varasemate aastate omi. Kuigi Euroopa Komisjoni arvates on Eesti liikunud üldiselt õiges suunas, on edenemine olnud siiski aeglasevõitu. Nii et – kindlalt, kuid vaevaliselt edasi?

Kiituse poolelt mainitakse näiteks ära, et alustatud on töövõime- ja üldhariduse reformiga ning heaks on kiidetud elukestva õppe strateegia.

Samas ütles Komisjon selgelt välja, et kõik see on alles algusjärgus ja vajab väga suuri jõupingutusi, enne kui selle töö vilju maitsta saab.

Nähes, kui valuliselt on töövõimereform senini läinud ning kuidas koolivõrgu teemal pole valitsus suurt midagi ette võtnud peale riigigümnaasiumide tegemise, võib aimata, et aeglast edenemist saame lugeda ka järgmiste aastate raportitest.

Laidetakse aga seda, et eelarvepoliitika tugevdamiseks ei ole suurt midagi tehtud ja üks tänavune soovitus ongi seada sisse siduvamad mitmeaastased kulureeglid, et ohjeldada soove rohkem kulutada.

Hiljutises valimisdebatis kõlas luuleliselt lubadusi nii et võis lausa mulje jääda, et raha, mida jagada, on küllaga. Nüüd, kus valimised on läbi, on kõigile selgeks saanud hoopis proosalisem pilt. Parafraseerides Nukitsamehe Tölpat – „kui ennem oli kõik üle, siis nüüd on ju kõik puudu!“

Seda puuduolevat on valitsus püüdnud suurte ponnistustega välja pigistada erinevatest maksu- ja aktsiisitõusudest.

Euroopa Komisjon ei kirjuta küll ühelegi riigile ette, mida oma maksupoliitikaga teha, kuid ütles sõnaselgelt välja, mida arvab. Komisjoni arvates ei ole Eesti kuigi palju kasutanud selliseid maksuliike, mis majanduskasvu kõige vähem takistavad ja mainib ära näiteks pärandimaksud, korduvad omandimaksud ja keskkonnamaksud.

Kui valitsus seda teed minna ei soovi, siis ei jää midagi muud üle, kui millestki loobuda ja tõmmata kusagilt kulusid oluliselt kokku. Praegu käib aga kummivenitamine – vaja oleks küll rohkem raha näiteks lastele ja julgeolekule, aga ei millegi arvelt.

Kõvasti laineidlöönud kütuseaktsiisi tõstmise mõtte kontekstis peab Brüssel paremaks ideeks automaksu, et Eesti autopark muutuks ajapikku vähemsaastavaks.

Ülejäänud kaks soovitust olid seotud tööhõive, sotsiaalteenuste, töötajate oskuste parandamise ja innovatsiooniga. Eesti üks murekohti on aastaid olnud väga suur sooline palgalõhe. Seekord on Euroopa Komisjon eraldi juhtinud tähelepanu sellele, et mitmed aspektid Eesti perepoliitikas soodustavad soolist palgalõhet ning takistavad lapsevanematel töölenaasmist – pikk, kuni kolmeaastane vanemapuhkus, praegune vanemahüvitiste süsteem ning kesised lastehoiuvõimalused just 1,5-3-aastastele lastele.

Juba mitmendat aastat kritiseerib Brüssel ka Eesti sotsiaalteenuste ebapiisavust ja kohalike omavalitsuse poolt pakutavate teenuste ebaühtlast taset. Tulemused on siin paraku pika vinnaga.

Näiteks töövõimereformi puhul on vaja mõelda palju laiemalt kui kaldteed või füüsilised abivahendid. Lausa kolmandik töövõimetuspensionäridest on hoopis psüühika- või käitumishäirega, mitte füüsilise puudega. Nende inimeste tööleaitamiseks ja tööl hoidmiseks on vaja paindlikke töötingimusi ja tervist arvestavat vastutusekoormat. See on aga veel suuresti kündmata põld.

Kõlanud soovitused ja kriitikanoodid näitavad, et Eesti reformivajadused ei ole nipet-näpet asjad, mida möödaminnes dokumentide vastuvõtmisega ära saab lahendada, vaid põhimõttelised muutused.

Kui valimisdebatti ei juletud ära kasutada selleks, et rasked, kuid vajalikud valikukohad valijatele selgeks rääkida, siis tuleb seda teha nüüd. See ei tule lihtsalt ega valutult ei valitsusele, huvirühmadele ega üldsusele.

Vaja on julgust mõelda ambitsioonikamalt, tegutseda tempokamalt ja vaadata seniseid poliitikaid avarama pilguga. Alustuseks võiks kõik osalised astuda välja mugavustsoonist ja leppida muutuste vajalikkusega.

Nii on ka lihtsam üle saada vastuoludest ja taluda reformidega kaasnevat pinget ning ebamäärasust.

Allikas: Annika Uudelepp: Eesti reformivajadused ei ole nipet-näpet ning möödaminnes tehtavad asjad , ERR