Annetamisel on kaks külge. Üks on emotsionaalne: annetamine on vää­ rikas ja teeb õnnelikuks. Vähemalt mind kindlasti. Annetust tehes tunnen uhkust, et olen head organisatsiooni aidanud ja nõnda nende tegemistes osaline.

Ringi vaadates näib, et sellise emotsionaalse poolega pole Eestis häda midagi. Kampaaniaid ja üritusi toimub, annetatakse ja toimetatakse, aasta peale kogutakse kokku mõnikümmend miljonit eurot. Rikkamatest ja pika heategevustraditsiooniga riikidest oleme veel kaugel, aga tühine summa pole see ju kindlasti mitte.

Samas – nagu teisteski “uutes majandustes”, ei nähta Eestis annetamises investeeringut, vaid tegu on pigem ühekordsete heategevussüstidega. Annetuste summa suurus ei olegi nii väga probleem, küll aga on seda teadmatus, kas organisatsioon saab annetustele loota.

Annetuste tegemine ega kogumine pole hooajaline sutsakas, vaid midagi, millele läheneda läbimõeldult ja järjepidevalt. Et niisugune muutus mõtteviisis toimuks, tuleb emotsioonide kõrval rohkem esile tõsta heategevuse praktiline ja kaalutlev külg: millal on nii annetamine kui ka annetuste kogumine mõttekas ja õigustatud?

Näiteks kogus üks meie organisatsioon kord suure hurraaga 10 000 krooni HIV ennetuseks. Lüües aga kokku tööaja-, kontori- ja teavituskulud (siis saadeti kirju veel ümbrikes ja räägiti pikad jutud telefoniga), selgus, et raha oli kulunud 15 000 krooni. Ei kõla just otstarbekalt ja annetama kutsuva faktina, kas pole?

Kui palju vaeva ja vahendeid annaks mõistlikumalt kasutada, kui selline lihtne matemaatikaülesanne enne töösse tormamist ära tehtaks!

Ameerika Filantroopia Instituut (AIP) ütleb, et annetuse kogumise mõistlik kulu on 25–35 dollarit iga kogutud 100 dollari kohta. Ehk kui meil on vaja koguda näiteks 10 000 eurot, ei tohiks see maksma minna üle 3500 euro. Siit tasub kõrva taha panna kaks teadmist. Esiteks, annetuste kogumisega kaasneb alati kulu ja see nõuab kogujalt mingit eelnevat investeeringut. Ning teiseks: see kulu ei tohi olla ebaproportsionaalselt suur või koguni suurem, võrreldes saadud annetustega.

Ka siis, kui ühendus teatab, et “oh, me tegime kõik vabatahtlike abiga!”, ei ole see tasuta tulnud. Võimalik, et annetuste kogumise asemel midagi muud tehes olnuks needsamad vabatahtlikud oma valdkonna probleemide lahendamisel hoopis kasulikumad.

Kaalutlevalt poolelt on annetaja jaoks oluline ka teadmine, kui palju ühendus kogutud rahast endale jätab. AIP tõi näiteks ameeriklastelt sõjaveteranide ühingutele annetatud miljonite dollarite puhul välja, et kaheksa ühendust andsid veteranidele vähem kui kolmandiku kogutud summast. Ühes jõudis igast kogutud dollarist veteranideni üks sent, samas kui asutaja ja ta abikaasa said enam kui poole miljoni dollari eest palka ja muid hüvesid. Vähe sellest, et nii ei sobi, selline teguviis viib alla kogu annetamise ja vabaühenduste maine.

Ma ei taha öelda, et annetustest ei võiks midagi jääda neid koguvale organisatsioonile, sest nemadki vajavad oma töö tegemiseks raha. Annetusi kogutakse erinevatel eesmärkidel: kas raha või selle eest ostetud asjade edasiandmiseks (näiteks haiglate toetusfondid), ise mingi teenuse pakkumiseks (näiteks Päästearmee) või üldisemalt oma tööks ja eesmärkide saavutamiseks (näiteks Eestimaa Looduse Fond või EMSL). Rusikareegel kipub olema, et kui edasi antavast rahast jääb kogujale umbes 20%, siis oma tegevuseks kogutud annetused jäävad täies mahus. Aga siingi ütleb AIP, et kogutud annetustest 60–75% peaks minema programmidesse, mis aitavad otseselt ühenduse missiooni ellu viia, mitte lihtsalt enda ülalpidamiseks.

Küsimus on läbipaistvuses: eesmärk ja põhimõtted peavad olema arusaadavalt välja öeldud juba enne annetuste kogumise alustamist. Ning kogutud raha tuleb kasutada viisil, nagu lubati, ja selleks, milleks koguti.