Andres Võrk, PRAXISe analüütik

Sündimuskordaja näitab, mitu last sünnib keskmiselt ühele naisele. Rahvastiku taastetase on 2,1. Iseseisvuse taastamise hetkel oli Eesti sündimus peaaegu taastetaseme juures, absoluutne madalseis saabus 1998. aastal, sealt edasi on sündimus järk-järgult kasvanud. Taastetasemest oleme endiselt suhteliselt kaugel, kuid Põhjamaadele juba lähedal.

Arvan, et kui sündimusest rääkida, siis on see Põhjamaade tase, mille poole pürgida. Seda on võimalik saavutada ja me ei ole sellest enam väga kaugel. Vahepealne soodne majandus­kliima, positiivne õhustik perepoliitikas – need kõik on sündimuse kasvule kaasa aidanud.

Demograafid ütleksid, et lahenduseks on meetmete kompleks. Standardne vastus: need on paindlikud vormid naisterahvastele töö ja pereelu ühitamisel, kõikvõimalikud teenused peaksid olema kättesaadavad. Lisaks tuleb arvestada noorte inimeste väljarännet ehk lahkuvad just need noored naised ja mehed, kes on pereloomise ja sünnitamise eas.

See on juba laiem poliitika. Mingi marginaalne küll, meie rahvastikupüramiidi see ümber ei pööra, kuid natuke mõjutas. Isiklik arvamus: see, mille poole pürgida, on Põhjamaade tase, mis on näha, et on võimalik saavutada. Me ei ole sellest enam väga kaugel.

Islandis on näiteks Euroopa kõige suurem sündimus. Kunagi küsisin selle kohta ühelt sealselt sotsiaalpoliitika inimeselt ja tema vastas: «Siin polegi inimestel midagi muud kui lapsi teha.» Ma arvan, et me ei saa majanduslike ja sotsiaalpoliitiliste meetmetega muuta kultuurilisi tegureid.

Sotsiaalpoliitikal mingi väike mõju on, aga see ei saa olla põhiline. Vanemahüvitise või perepoliitikaga saame muuta ehk kümnendiku kohta koma taga, aga muu peab tulema kas mingisugustest väärtushinnangute või kultuuri muutustest.

Meie vanemahüvitise uuring näitas, et mõju oli ehk 400-500 lisalast aastas sündinud 14 000 lapsest. Meie rahvastikupüramiidi see ümber ei pööra, aga natuke mõjutas. Et jõuda taastetasemeni (2,1), oleks vaja aastas juurde umbes 2500 last. Ma ei kujuta ette, et ükski sotsiaalpoliitiline meede seda üksinda suudaks saavutada.

See ei tähenda, et me ei peaks sellega töötama. Väärtushinnanguid me ka kujundame ise. Ka poliitilised meetmed mõjutavad väärtushinnanguid, nii et ka seal on tagasiside olemas. Kui ikka iga päev räägime, et väärtustame lapsi, siis äkki ühiskond hakkabki väärtustama lapsi.

Väga hea näide on Ameerika, kus on tunduvalt suurem sündimus kui Euroopas, aga see on pigem seotud kultuuri ja väärtustega kui mingite perepoliitiliste meetmetega. Meetmetega on võimalik saavutada ehk Skandinaavia tase, aga kui tahta üle selle, siis on vaja juba mingit kvalitatiivset muutust.

Allikas: Andres Võrk: vaja on kultuurilist muutust, PM