Möödunud nädalal käis ajakirjandusest läbi idee vähendada toidukaupade käibemaksumäära 5 protsendini senise 18 protsendi asemel. Postimehe juhtkiri (18.04) pakub, et sellisest sammust võidaksid pea kõik Eesti tarbijad ning põllumehed ja toidutootjad.

Samas lehes tõdeb vastne põllumajandusminister ettevaatlikumalt, et selleks peab eelnema põhjalik analüüs, kas see jõuab nendeni, kes seda kõige enam vajavad.

Majandusteoreetiliselt on ühtse määraga käibemaks parim, sest see ei moonuta vaba turumajanduse käigus väljakujunevat tarbijate ja tootjate käitumist.

Kuid tulenevalt poliitilistest ja sotsiaalsetest kaalutlustest on paljudes Euroopa riikides esmatarbekaupadele, nagu toidukaubad, eluasemekulud ja tervishoid, rakendatav käibemaks väiksem kui tavaline maksumäär.

Peamine sotsiaalne põhjendus selle juures on väidetav käibemaksu regressiivsus, see tähendab, et madalama sissetulekuga inimesed maksavad käibemaksu proportsionaalselt rohkem kui suuremat tulu saavad inimesed.

Rikkamad lihtsalt säästavad enam oma tuludest ja lükkavad tarbimist ning seega ka käibemaksu maksmist edasi tulevikku. Esmatarbekaupade madalama maksustamise tulemusena muutub lisandväärtusmaks progresseeruvamaks, sest madalama sissetulekuga inimeste kulutustest moodustavad esmatarbekaubad suurema osa.

Eestis on alandatud käibemaksuga kaupu väga vähe ja nendegi hulk pigem väheneb, mistõttu käibemaks Eestis on praegu tõesti regressiivne. Toidukaupade käibemaksu vähendades muutub see progresseeruvamaks.

Samas tuleb arvestada, et on väga ebatõenäoline, et kogu toiduainete käibemaksulangus jõuab üldse tööstuse ja kaubanduse kaudu tarbijateni.

Teiste riikide ja ka Eesti kogemus on näidanud, et tarbijahinnad alanevad palju raskemini, kui tõusevad.

Mida väiksem on majandus, seda väiksem on üldjuhul ka tootjate ja müüjate vaheline konkurents ning seega ei jõua kogu maksude alanemine tarbijateni, vaid kasu jaguneb tootmis- ja kauplemisahela sees.

PRAXISe esmane analüüs näitab, et toiduainetele ja mitte-alkohoolsetele jookidele madalama käibemaksu kehtestamine vähendaks käibemaksu regressiivsust kuni viiendiku võrra.

Käibemaksu alandamise tulemusena väheneb leibkondade arv, kelle tarbimiskulud on allpool absoluutset vaesuspiiri, kümnendiku võrra. Samas väheneb otsene riigi käibemaksutulu hinnanguliselt 10% ehk suurusjärgus 2 miljardit krooni.

Võrdlus teiste meetmetega näitab, et toiduainete käibemaksumäära alandamine vaesuse vähendajana ei ole tõhus.

Paremini vähendaks vaesust näiteks patsientide omaosaluse vähendamine (nt hambaravi või ravimite omaosaluse kaotamine).

Samuti vähendab lastega perede vaesust riiklike peretoetuste tõstmine. Veel tõhusam oleks vaesuse vähendamisel muidugi toimetulekutoetuse tõstmine.

Toidukaupade käibemaksu erisuste sisseviimisel tuleb arvestada, et selle rakendamise kulud on suhteliselt suured. Tuleb korraldada ulatuslik tehniline töö täpsustamaks käibemaksumäära alandamise alla kuuluvad tootenimetused.

Siin on ilmatu suured võimalused eri huvigruppidel tõestada, mis ikka on toiduaine. Ei ole palju aega möödas, kui õlu valiti Eesti parimaks toiduaineks.

Mida väiksem riik, seda suuremad on suhteliselt kulud igasuguste maksuerisuste administreerimisel ning lobirühmadega võitlemisel.

Allikas: Andres Võrk: Väiksem käibemaks – võluvits vaesuse vähendamisel?, PM