Tänavu juulist 500 euroni tõusva kolmelapselise pere toetuse mõju sündimusele saab hinnata alles mõne aasta pärast, tõdeb töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik Andres Võrk. Peamine küsitlus, millel poliitikute paari aasta tagune meelemuutus ja lastetoetuste tõusu plaan tugineb, näitas 2013. aastal, et 400-eurone toetus võimaldaks kahe lapsega naistel enda arvates saada nii palju lapsi, kui nad ideaalis soovivad.

Postimees avalikustas esmaspäeval, et kaheksa ettevõtjat – Priit Alamäe, Karli Lambot, Parvel Pruunsild, Margus Linnamäe, Jaan Tallinn, Vahur Voll, Heldur Meerits ja Aivar Berzin – tegid vahetult enne aastavahetust erakondadele kokku 800 000 euro suuruse annetuse, avaldamaks toetust rahva juurdekasvu soodustavate seadusemuudatuste eest.

Otsustav samm selleks astuti 2014. aasta 5. detsembril, mil Reformierakonna juhatus kiitis heaks erakonna uue programmi demograafia peatüki, mis nägi ette valimislubaduse tõsta kolmanda lapse toetus 300 euroni kuus. Enne seda oli oravapartei hoidnud lastetoetust kümme aastat 19 euro juures. Tartu Ülikooli majandusprofessor Raul Eamets avaldas arvamust, et kolmanda lapse toetuse suur tõus poleks ilma ettevõtjate selgitustöö ja annetuslubadusteta aset leidnud.

Postimees küsis, kas kolmanda lapse toetusel on üldse potentsiaali sündimuskäitumust mõjutada.

«Vastused nendele uuringu võtmeküsimustele näitavad, et kahe lapsega naiste seas võimaldaks 400-eurone toetus, praegu siis 100+300, saada nii palju lapsi, kui nad ideaalis soovivad.»
Töö- ja sotsiaalpoliitika analüütiku Andres Võrgu sõnul tugineti kolmanda lapse toetuse arendamisel paljuski just 2013. aastal mittetulundusühingu Eesti Sündimusuuringud läbiviidud küsitlusele.

Võrk on ise aastaid tagasi Praxises uurinud vanemahüvitise mõju. Võrk meenutas, et toona analüütikud ka meetmel tulemusi leidsid. 2004. kehtestatud vanemahüvitis näitas teatud trendide muutumist. «Meie nägime, et aastatel 2006-2007 olid toimunud muutused kõrgemapalgaliste sündimuskäitumises, kuna nende jaoks oli vanemahüvitis ka kõige suurem mõjutegur,» kirjeldas ta.

Samas toonitas Võrk, et muutused olid ainult perioodil 2004–2007 – see oli kümme aastat tagasi ja tol ajal oli buumiaeg. Ka meede oli hoopis teine, sest see oli suunatud väikelaste vanematele, tõdes ta.

Varasemad uuringud on Võrgu sõnul näidanud, et materiaalset põhjust on toodud üheks teguriks, miks mitte saada rohkem lapsi. «Seal on olnud nii materiaalsed põhjused kui ka näiteks elamistingimused ja nende piiratus. Eks see ole empiiriline küsimus, kumb oleks olnud parem – kas tõstame lastega peredele rahalisi toetusi või oleks inimeste soovi peret kasvatada suurendanud hoopis teatud teenuste, lastehoiu, huviringide jms, parem kättesaadavus,» rääkis Võrk ja lisas, et sotsiaalpoliitikas tekib alati küsimus, kas just see meede on kõige efektiivsem.

«Seda enam, et toetus läheb ka nendele peredele, kellel kolm last on ammu olemas ja kes ilmselt ei plaanigi oma peret suurendada. Nende perede jaoks toetus vähendab vaesusriski ja lihtsalt kergendab olukorda,» jätkas Võrk.

Võrk tõdes, et ilmselt ei olegi keegi suuteline praegu hindama rahaliste toetuste mõju sündimuskäitumisele, kuigi see on praeguse meetme väljakuulutatud efekt. «Ma arvan, et midagi paremini ja rohkem prognoosida on keeruline, me saame alles tagantjärele mõne aasta pärast vaadata, kas näeme mingit muutust. Selge on, et lapserikka pere toetus vähendab paljulapseliste perede vaesusriski. Seda on ka puhtalt arvutuslikult näha,» lausus ta.

Võrk usub, et targemad oleme alles kolme-nelja aasta pärast, mil saab vaadata, kas sündimuskäitumine on muutunud. Oluline on analüütiku sõnul seegi, kuivõrd pered toetust usaldavad ja kas see püsib, kuna on mõeldud kuni lapse põhikooli lõpetamiseni.

Analüütik tõdes, et perepoliitikas on poliitikutel midagi vähemaks võtta samas väga raske – küllap toetus ikka püsib.