Uuest aastast ootab tarbijat ees mitmete kaupade ja teenuste käibemaksu tõus, millega loodetakse täita üha sügavamaks muutuvat eelarveauku. Plaanis on täielikult või osaliselt ära kaotada senine soodusmäär ravimitele, raamatutele, perioodikale, majutusele ja kultuuriüritustele.
Maksude kehtestamisel ja muutmisel on mitmeid eesmärke. Esmalt tuleb muidugi jälgida, et maksud aitaksid kaasa eelarve stabiliseerimisele ning majanduskasvu soodustamisele.
Samuti peab maksude administreerimine olema lihtne. Maksustamist kasutatakse veel selleks, et tõsta nende toodete hindu, mis on ühiskonnale või looduskeskkonnale kahjulikud.
Kuid üks väga tähtis aspekt on seegi, et maksukoormus peab jaotuma õiglaselt erinevate ühiskonnarühmade vahel. Enamasti mõeldakse arenenud riikides selle all seda, et jõukamad maksavad maksudeks oma tuludest suhteliselt suurema osa kui vaesed.
Ravimid vaestelt, kultuur rikastelt
Praegu valitsuse plaanitavatest muudatustest on vaesema elanikkonna vastu kõige enam suunatud ravimite käibemaksutõus, sest väiksema sissetulekuga inimeste eelarvest moodustavad need kulutused suhteliselt suurema osa.
Kahjuks on ka nii, et vaesemad inimesed on sagedamini haigemad, mistõttu ravimite käibemaksutõus tabab neid topeltvalusalt. Lisaks sellele kulutavad nad ka suhteliselt enam oma sissetulekust perioodika tellimisele ja ostmisele. Jõukamad inimesed seevastu kulutavad oluliselt enam majutusteenustele, kultuuriüritustele ja raamatutele.
Ehkki plaanitavad käibemaksutõusud mõjutavad nii vaesemaid kui rikkamaid elanikkonna kihte, on nende kaupade vajalikkus neis kihtides mõnevõrra erinev. Kui hindade tõustes ja majanduslanguse tingimustes võivad jõukamad inimesed kergemini loobuda Eesti-sisesest turismist ja kultuurielamustest, siis vaesematel inimestel ravimitest loobuda ei ole enamasti võimalik.
PRAXISe analüütikute tehtud analüüsid on ka näidanud, et inimeste endi kulutused tervishoiule, eelkõige ravimitele, raskendavad vaesemate perede olukorda veelgi, seda eriti just üksikute pensionäride seas.
Sotsiaalsüsteem peab muutuma
Tarbimismaksud – nii käibemaks kui eri aktsiisid – on oma olemuselt enamasti regressiivsed. See tähendab, et vaesemad inimesed maksavad oma sissetulekust neid makse suhteliselt enam kui jõukamad inimesed. Vastupidine on olukord sotsiaal- ja tulumaksuga, seda maksavad suurema sissetulekuga inimesed suhteliselt rohkem kui väiksema sissetulekuga inimesed.
Eesti viimaste aastate maksupoliitika on tõsta tarbimismakse ja alandada otseseid makse. Paraku kaasneb sellega oht, et maksukoormus nihkub vaesemate inimeste poole.
Ent õige on seegi, et maksusüsteem ei pea olema esimene valik, mille abil vaesust vähendada. Suurem sissetuleku ümberjaotamine ja inimeste järje peale aitamine käib enamasti ikka sotsiaalkulutuste ja -teenuste kaudu.
Siiski oleks hea, kui maksude muutmise tulemusena ebavõrdsus ja vaesus ühiskonnas ei suureneks. Vähemalt peaksid sellega samal ajal kaasas käima kompensatsioonimehhanismid sotsiaaltoetuste poolelt.
Seega, kui on soov tõsta ravimite käibemaksu, peaksid samavõrra kasvama ka soodustused kõige enam hädas olevatele inimestele või suurenema tervishoiu rahastamine. Või kui üldises plaanis on eesmärk suurendada tarbimismaksude rolli ja vähendada tööjõumakse, siis peaksid ka pakutavad sotsiaaltoetused ja -teenused olema suunatud enam inimestele, kes on sissetulekujaotuse alumises osas.