Valitsusväliseid organisatsioone ning huvirühmi kaasatakse poliitikate kujundamisse tihti liiga hilises staadiumis, selgus poliitikauuringute keskuse Praxis analüüsist.

Uuringut tutvustanud Praxise juhatuse liige Annika Uudelepp märkis, et võrreldes 2004. aastaga panustavad ministeeriumid eelnõude väljatöötamisel huvigruppide kaasamisse siiski varasemast rohkem.

Samas käib kaasamine kirjutamata reeglite ja kokkulepete alusel, väitsid 2/3 küsitlusele vastanud ametnikest. “Kui muidu on ministeeriumites kõik väga reguleeritud, siis partnerite kaasamise vaatlusel selgus, et ajakohast nimekirja enamasti ministeeriumitel huvirühmadest pole. Seega on palju jalgratta leiutamist,” kommenteeris Uudelepp.

Poliitikakujundamise partnerid peavad probleemiks vähest eelinfot, mida kas ei jagata või pole see piisavalt hästi leitav. Sihtrühmade ebaõnnestunud informeerimine on Uudelepa sõnul üks olulisemaid ületamist vajavaid barjääre.

Uuringust selgus, et peamised probleemid, mis pärsivad partnerite osalemist, on vähene info poliitikadokumentide kohta ning eelnõude kommenteerimiseks jäetud lühike aeg.

Uudelepp märkis, et praktikas kipub kaasamise algus olema ebamäärane ja ministeerium ei suuda partneritelt oodatavat panust piisavalt hästi sõnastada.

Kui ka protsessi keskel tehakse konstruktiivselt koostööd, siis protsessi lõpp jääb sageli nö õhku rippuma: partnerid jäävad tihtipeale teadmatusse, mis vahepeal esitatud ettepanekutest edasi sai ning kas protsess on lõppenud või kestab edasi ning kas neilt oodatakse täiendavat panust või mitte.

Et seda kõike parandada, peab Praxis esmatähtsaks keskenduda osalust väärtustava valitsemiskultuuri edendamisele ja vajalike tööprotsesside loomisele ministeeriumides. Ametnike oskuste lihvimisest analüüsi koostajate hinnangul ei pruugi paraku piisata.

Sama meelt oli ka uuringu tutvustamist kuulama tulnud rahandusministeeriumi kantsler Tea Varrak. “Määruste ja seaduste kaudu kaasamise reguleerimine ei toimi, siis muutub see linnukese tegemiseks,” sõnas ta. “Huvigruppide kaasamine on valitsemiskultuuri üks osa, seda tuleb ise süstida.”

Samas näeb ta ka ametnikel suurt vastutust. “Olen kogu aeg olnud seisukohal, et ametnikuks ei tohiks hakata inimene, kes pole reaalses elus töötanud, kes ei suuda näha, mida näiteks ühe ettevõtte toimimiseks vaja on,” sõnas Varrak.