Enelil ja Martinil (tegelikud nimed toimetusele teada – T. J.) on Tallinna lähedal suure aiaga eramaja ja kaks last – kaheaastane käib sõimes ja suurem laps põhikoolis. Pandeemia puhkedes muutus pere töökorraldus võrdlemisi vähe. Martin on eesliinitöötaja, kellel tööpuudust polnud, ja Eneli tegutseb e-kaubanduse vallas, kus töökoormus ja palk kasvasid ning ta sai edukalt töötada ka kodukontorist. Peres on kombeks, et kodused tööd on jaotatud: maja remondi, rahaplaneerimise, aia korrashoiu ja pere masinapargiga tegeleb Martin.

Mehel kulus kõigeks palju kauem aega

„Ma isegi ei tea, kuhu autos õli käib, pole elu sees rehve ka vahetanud,” naeris Eneli. Eneli asi on toitu hankida ja sööki valmistada, maja korras hoida ja laste eest hoolt kanda. Koroonakevade alguses selguski, et sellel üle kümne aasta veatult toiminud elukorraldusel on halbu külgi. „Just minul tuli tööd juurde, sest lapsed jäid koju. Kogu aeg teed süüa, kütad, lõbustad, õpetad. No hulluks mine,” rääkis ta.

Martin on väga hea kokk, aga pole harjunud iga päev süüa tegema, samuti on ta lastega abitu. „Ükskord, kui tal pärast öövahetust vaba päev oli, palusin, et no tee lõuna, aita lastega. Tegi suurepärase toidu, aga süüa saime alles õhtul hilja, sest ta tegi nii peene asja, et hoia ja keela. Ja lastega… kui tema tüdrukut riidesse paneb, siis mul läheb juhendamisele kolm korda kauem kui ise riietamisele. Poisiga nad lihtsalt lähevad riidu, no ei mõista teineteist,” kirjeldas Eneli.

Eneli kinnitas, et traditsiooniline peremudel sobib neile hästi ja tekitas tülisid ainult pandeemia ajal, suurema osa sellest paneb Eneli oma pideva magamatuse ja rööprähklemisest tingitud väsimuse arvele. „Vahepeal tõesti mõtlesin, et no mis abielu see on, kui ma ainult üksi rügan, aga nüüd on jälle parem. Eks oleks lihtsam, kui ta kodus rohkem teeks, aga saame nii ka hakkama. Peagi on ju see pandeemiaaeg läbi ja lapsed saavad koolis-lasteaias olla,” sõnas ta.

Reproduktiivtöö langes naistele

Pandeemia ajal jäi Eestis mehi ja naisi töötuks üsna võrdselt, naiste osakaal töötute hulgas on küll veidi kasvanud, aga mitte mahus, mis lubaks öelda, et naiste töötamist on kriis valusamalt tabanud. Seega võiks justkui öelda, et võrdsuse aspektist on meil pandeemiaga kõik hästi, kuid Praxise värske analüüs näitab, et tegelikult kandsid naised palju suuremat raskust kui mehed. Nimelt langes naiste õlule rohkem reproduktiivtööd. See on filosoof Silvia Federici loodud kontseptsioon, mis hõlmab laste saamise ja üleskasvatamise töö kõrval kõiki neid töid, mille eesmärk on hoida ennast ja ümbritsevaid toidetuna, kaitstuna, puhtana ja hoolitsetuna ehk tööd, mida tuleb ikka ja jälle uuesti teha.

„Pandeemia andis soolisele võrdõiguslikkusele väga tugeva löögi nii Eestis kui ka mujal,” kinnitas analüüsi üks autoreid, Praxise analüütik Sandra Haugas. „Pandeemia ajal langesid drastiliselt suurenenud hulgal kodused toimetused valdavalt naistele. Selles mõttes viis pandeemia meid soolise võrdõiguslikkuse vallas justkui saja aasta tagusesse aega, mil naise n-ö täisajaga, kuid tasustamata tööks oligi kodus toimetada.”

Praxis intervjueeris oma analüüsiks 16 lapsevanemat eri vanusegruppidest, nii linnast kui ka maalt ja eri laste arvuga peredest. See, et enamiku jaoks oli pandeemiaga keeruline kohaneda, on ilmselge. Küll aga tõid intervjuud esile, et iseäranis raskeks pidasid olukorda naised, üksikvanemad, eesliinitöötajad ja erivajadusega laste vanemad, aga ka need, kellel on mitu last.

Katked Praxise intervjuudest fookusgrupi lapsevanematega:

„Mina ravin tänaseni oma depressiooni… Lapsega kahekesi pole koormust kellegagi jagada. Tihe graafik lisaks… (…) Isolatsioon on midagi muud puudega lapsega üksikvanema jaoks kui suure pere jaoks…” (38-aastane ema, 1 laps, lapsel erivajadus, üksikvanem)

„Üksikvanemana ei ole koormust kellegagi jagada. Keeruline on olla palgatööl, õpetada lapsi, teha kolm korda päevas süüa. Kohalik omavalitsus pole kordagi huvi tundnud, kuidas läheb.” (48-aastane ema, 4 last, kahel lapsel erivajadus, üksikvanem)

Paarisuhtes peredest tõid probleeme esile enamasti just naised.

„Kui muidu lapsed läksid kooli ja sõid koolis hommiku- ja lõunasöögi ja siis liikusid trenni – andsid lihtsalt raha kaasa, et nad saaksid enne trenni süüa, ja tegid õhtul ühe suure söögi –, siis pandeemia ajal muutus elu nagu päeva pealt selles mõttes, et sa oled sunnitud kolm korda päevas lastele süüa tegema ja samal ajal vaatama, et kõik jõuaksid oma tundidesse – olema nii-öelda poolenisti õpetaja.” (48-aastane ema, 4 last, kahel lapsel erivajadus, üksikvanem)

„Töökoormus kasvas metsikult – reaalselt oligi niimoodi, et kuna tegelikult tuli hakata ju ise jalgratast leiutama, kuidas õpetada ja mida teha, ja tuli ju kontor üleöö kolida koju, nii et olid hästi pikad tööpäevad. Ma ütleks, et sellised 18 tundi umbes. (…) Ja see oli füüsiliselt kurnav, sest sa istud kogu aeg arvuti taga.” (32-aastane ema, eesliinitöötaja)

Rohkem nähtamatuid töid

Intervjuudest tuli esile, et kodused tööd jäid pandeemia rohkem naiste kanda. Kõige rohkem tõstsid küsitletud esile laste eest hoolitsemist, aga ka toiduvalmistamist ja muid koduseid toimetusi. Ka n-ö nähtamatute tööde hulk kasvas ja seegi jäi enamasti naiste kanda: nt laste koolist saabuvate e-kirjade lugemine ja nendele vastamine, toidukordade planeerimine, koduste tööde pereliikmetele delegeerimine, lastele arsti vastuvõttude broneerimisele jne.

„Lisandunud on see, mis ei ole minu lemmiktegevus, ehk siis lõunasöök, mida ma pean iga kord välja mõtlema. Sest kui lapsed olid lasteaias, ei olnud keeruline – vaatad ise, mida sa sööd, kasvõi võileibagi. (…) Ma ütleks, et märkimisväärselt olen pidanud parandama oma planeerimisoskust. Igasuguste asjade puhul planeerimisoskust: mida sa teed, kus sa teed, millal sa teed.” (40-aastane ema, 6 last)

„Peab väga-väga palju planeerima. Tõesti, nädalamenüü, kasvõi mõned toidukorrad ette tegema, et natukene sellest puhkust saaks.” (31-aastane ema, 2 last, ühel lapsel erivajadus)

Naiste intervjuudest koorus välja, et tööd tuli teha ka une arvelt.

„Ma alustan arvuti taga pool viis hommikul ja lõpetan kell 11–12 õhtul, et töö oleks tehtud. Ja noh, päeval ma nagunii „hakin” kogu aeg – teen süüa, vaatan lapsi, õpetan… Ja noh, mul kellegagi nagu jagada ei ole neid kohustusi.” (48-aastane ema, 4 last, kahel lapsel erivajadus, üksikvanem)

„Nüüdses olukorras, kus ma jätkan ülikooliõpinguid, on see natuke keerulisem. See tähendab, et ma pean oma päeva ümber korraldama ja pigem langevad siis kõik õpingute tegemised öisele ajale. Kust tuleb võtta seda aega, sest päeval lihtsalt selle melu sees ei ole see võimalik.” (40-aastane ema, 6 last)

Mitu naist märkisid intervjuudes, et pandeemia on koguni tekitanud olukorra, kus suurenenud koduse koormuse tõttu just nemad, mitte mehed, pidid palgatöö koormust vähendama või sellest loobuma. Praxis juhib tähelepanu sellelegi, et fraas „olen saanud elukaaslase/abikaasaga kodutöid jagada” viitab sellele, et esmajoones kannab reproduktiivtööde tegemise vastutust naine ja mõningal juhul saab seda elukaaslasega jagada, mõningal juhul mitte.

„Ma olen (…) teinud väga suure muutuse oma elus – vahetasin juhtiva koha riigiametis, üliintensiivse töö, ettevõtja rolli vastu ja peaasjalikult just seetõttu, et paindlikumalt tulla toime töö ja koduse elu ühitamisega. (…) See oli see koht, kus ma tundsin, et nii väga kui ma oma tööd ka ei armasta ja seda rolli, ja nii äge kui see väljakutse ka ei ole, siis minu lapsed tundusid praegu vajavat kõige rohkem seda tuge, mida ainult mina ja abikaasa saame pakkuda.” (45-aastane ema, 2 last)

Mehed aplodeerivad

Intervjuudes esines ka seda, et naised olid koduste tööde eest vastutaja rolli üle uhked ja arvasid, et selliselt toimides aitavad nad „elu edasi viia”. Mitmel rindel rassiva ja sellega (näiliselt) edukalt toime tuleva naiskangelase kuvandit toitsid ka nende meessoost elukaaslased, kes pakkusid abi asemel kiitust.

„Mu abikaasa korduvalt ütleb „müts maha naiste eest, kes lastega kodus on”. Et tema ei kujutaks ette, kui päevast päeva, iga päev niimoodi peaks rassima. Ja siis ta ütleb, et „kuidas sa õhtul veel jõuad midagi teha või öösel arvuti taga olla”. Ta ütles, et tema imetlus naiste vastu on kasvanud selle pandeemia ajal veel rohkem.” (40-aastane ema, 6 last)

Fookusgrupis oli siiski ka naisi, kes sooliselt ebavõrdset tasustamata tööde jaotust ja iseäranis selle võimendumist pandeemia ajal väga teravalt kritiseerisid.

„Nii palju kui ma ümberringi kuulen, siis valdavalt ikkagi on naised need, kes õpivad lastega, kes teevad süüa, kes planeerivad, kes loobuvad tööst, vähendavad koormust, ei võta mingeid uusi pakkumisi vastu, loobuvad oma ettevõtte ehitamisest, nagu minu näol – mina loobusin, mees jäi päästma. See on tegelikult ikkagi väga levinud ja mõjutab kindlasti pikas plaanis nii naiste füüsilist tervist, vaimset tervist, tööturul edasijõudmist, karjääri… igas mõttes. Ja kindlasti kaotatakse ka pensionides. Ma usun, et sellel kriisil on ikkagi naistele, kes niigi olid ületamas seda klaaslage, väga-väga suured pikaajalised mõjud.” (31-aastane ema, 3 last)

Mitmel rindel märkimisväärselt kasvanud koormus tekitas ennekõike just naistele vaimse tervise probleeme ja läbikukkumistunnet.

„Püüdsin teha nii, et töötada enne, kui lapsed ärkavad – noh, näiteks hommikul viiest kaheksani, ja siis peale seda, kui nad magama on läinud. Noh, siis kujuta ette – mõni kuu sellist tööd ja mis minust endast järel on… Ma olen õnnetu selle kõige juures.” (45-aastane ema, 2 last)

„Ma olen peaaegu kogu viimase aasta mõelnud, et ma õpetajana ei tule toime, emana olen läbi kukkunud, tudengina ei ole must asja ja nii edasi.” (32-aastane ema, eesliinitöötaja)

Poliitikakujunduses ei arvestata

Põhjalikke andmekogumeid selle kohta, kui palju tunde kasvas Eesti naiste reproduktiivtöö koormus, veel ei ole ja koormuse hindamiseks tuleb vaadata varasemaid andmeid. Euroopa elukvaliteedi uuringu 2016. aasta andmetel hoolitsesid naised laste eest peaaegu kaks korda rohkem kui mehed. Naised 39 tundi nädalas, mehed 21 tundi. Toidu valmistamise ja koristamise peale kulus naistel enne pandeemiat keskmiselt 17 tundi nädalas, meestel kümme tundi.

Euroopa värskeimad andmed mullusest juulist näitasid, et just lastega inimestel oli uute oludega raske kohaneda. Vähemalt üht alla 12-aastast last kasvatavatest vanematest 34% ütles, et lastele ei jagu töö tõttu piisavalt tähelepanu. Sooline aspekt tuli ka tugevasti esile: samal ajavahemikul tundis 29% kuni 11-aastaste laste emasid, et pere tõttu on raske tööle keskenduda, aga isadest tundis sama ainult 11%. Arusaadav ka. Sama uuring näitas, et töötavatel emadel, kel on kuni 11-aastased lapsed, kulus nädalas 54 tundi laste hoidmisele, sama vanade laste isadel kulus nädalas laste hoidmisele 32 tundi.

Praxise analüüs sedastab, et ehkki kõik intervjueeritud sotsiaalala-, võrdsuspoliitikate- kui ka ohvriabieksperdid teadvustasid sooperspektiivi olulisust pandeemiaaegset tegevuskava välja töötades, võeti tegelikus poliitikakujunduses seda arvesse vähe. Võrdsuspoliitikate osakonna ekspert tõi näiteid meetmetest, mida nad soolise ebavõrdsuse suurenemise vältmiseks pakkusid (nt lisatasu hoolekandetöötajatele), kuid mida ei võetud arvesse.

„See näib viitavat, et poliitikakujundajad küll aimasid, et pandeemia võib soolist võrdõiguslikkust mõjutada negatiivselt, kuid sellegipoolest jätsid nad seda mõju pehmendavad meetmed kujundamata. Sooline võrdõiguslikkus ei ole Eesti poliitikakujunduses endiselt piisavalt oluline väärtus, mida kaitsta,” sõnas Haugas.