Raul Eamets
Tartu Ülikooli dotsent

Oma «vana vaenlase» tööandjatega on ametiühingud suhteliselt hästi läbi saanud – hiljuti jõuti kokkuleppele uue alampalgamäära suhtes. Kuna tänaseks on kokkulepe sõlmitud, siis on õige arutleda selle üle, mida alampalga suurendamine tegelikult majandusele tähendab.

Kahe poole argumendid on üldisel kujul võimalik kokku võtta järgmiselt. Ametiühingud väidavad, et alampalk peab tagama inimväärse sissetuleku, et inimene saaks majanduslikult enda ülalpidamisega hakkama. Kuidas seda mõõta? Üheks võimaluseks on aluseks võtta keskmine palk ja öelda siis, et alampalk peab moodustama mingi protsendi keskmisest palgast, näiteks 40 protsenti.

Ettevõtjad väidavad, et palka saab maksta tulenevalt inimeste tootlikkusest ja kui palgatase tõuseb, siis tuleb hakata töötajaid vallandama. Ehk siis tänane palgatase vastab meie tänasele üldiselt madalale tootlikkuse tasemele. Lähtudes turumajanduse üldisest loogikast: palga tõstmiseks peaks sama töö tegema ära väiksema hulga inimestega. Mis tähendabki seda, et inimeste tootlikkus peab tõusma.

Kui me nende argumentide juurde paneme veel igasugused sotsiaaltoetused, siis läheb pilt veel kirjumaks. Palju räägitakse igasuguste toetuste suurendamisest, eriti oli teema kuum enne kohalikke valimisi. Samas on poliitikauuringute instituudi Praxis poolt läbi viidud uuringus jõutud järeldusele, et sotsiaaltoetused on nii kõrged, et inimestel puudub motivatsioon alampalgaga või sellele lähedase palgaga tööle minna.

Viimane argument on oluline valitsuse seisukohast, sest see tähendab, et toetusi tegelikult ei tohi tõsta, siis tahavad inimesed veelgi vähem töötada. Nii on meil kolmelt osapoolelt kolme sorti argumente, kus kõigis on kesksel kohal alampalk.

Majandusteadlasena tundub esimesel pilgul ettevõtjate argumentatsioon kõige loogilisem: kui inimese tootlikkus on väike, siis ei saa ka rohkem palka maksta. Võrreldes arenenud riikidega on meie töötaja tootlikkus madalam ja siit tulevadki ka suured palgaerinevused, kui võrdleme näiteks Eesti ja Soome töölist.

Selline lähenemine jätab ühe teise väga olulise näitaja ettevõtte jaoks tagaplaanile. See on kasum. Kasum on lihtsustatult öelduna ettevõtte tulude-kulude vahe, ja töötajale tehtavad kulutused moodustavad vähemasti arenenud riikides lõviosa ettevõtte kulutustest. Järelikult kui me suurendame palka, siis toimub see millegi arvel, ja see on loomulikult ettevõtte kasum.

Nüüd jõuame siis selleni, mille pärast kogu eelnev arutluskäik sai ette võetud. Hiljuti kirjutati kõigis meie meediakanalites sellest, et vastavalt ühele Briti (?) reitinguagentuurile on Eesti ettevõtted kasumlikkuse poolest neljandal (?) kohal maailmas. Sõnum on välisinvestoritele väga positiivne: investeerige Eestisse, siin on suured kasumid.

Nüüd võiks tekkida õigustatud küsimus, et kui kasumid on nii kõrged, kas siis ei peaks suurendama palku, või siis natuke pehmemalt küsides, et ilmselt on alampalga kasvuks veel ruumi, ja see ei peaks kohe kaasa tooma massilist töötajate vallandamist.

Tulles tagasi sotsiaaltoetuste, töö motivatsiooni ja alampalga juurde, jõuame järeldusele, et mitte toetused ei ole liiga kõrged, vaid alampalk on liiga madal. Kui kasumlikkuselt ollakse maailmas esimeste seas, kas siis äkki võiks ohverdada 10 kohta edetabelis, et tõsta palku?

See küsimus jääb ootama järgmist tööandjate ja töötajate vahelist läbirääkimiste vooru. Võibolla oleks vahepealsel ajal õige natuke nendel teemadel arutada ja kõigi osapoolte argumente kuulata?

Allikas: Äkki maksaks rohkem palka?, PM