Eesti vähene edu võitluses tubakaga ei ole vaid ministrite süü – ka arstidel peaks olema suurem roll suitsetamise levimuse vähendamisel, leiab poliitikauuringutse keskuse Praxis tervisepoliitika programmi juht Ain Aaviksoo.

Kuidas hindate Eesti tervisepoliitikat tubakavastase võitluse vaatenurgast? Kui võrdluses 1990ndate aastatega oli aastaks 2008 Eestis suitsetajate hulk vähenenud 1,5 protsendi võrra, siis näiteks Soomes ja Suurbritannias oli progress tunduvalt suurem (vastavalt 6 ja 8 protsenti).

Alustuseks tuleb märkida, et suitsetamine või muul moel tubaka tarvitamine on siiski sõltuvushaigus ja tugevalt seotud sellega, mida ühiskonnas normaalseks peetakse. Seega võtavad muudatused päris pikalt aega.

Teine täpsustus puudutab võrdlusbaasi: Ei Soomes ega Suurbritannias toimunud 1990ndate alguses riigikorra muudatust ja liberaalsusepuhanguga kaasas käinud riskikäitumise, sh suitsetamise plahvatuslikku kasvu.

Eestis on kasvanud suitsetavate rasedate ja madala haridustasemega suitsetajate hulk – millest see tendents tingitud on? Kas tuleks teadlikkuse tõstmise kampaaniaid teha just neile sihtrühmadele?

Keskmise edenemise taustal on üksikute sihtrühmade olukorra halvenemine selge märk kehvasti korraldatud ennetustööst. Valdava osa Eesti rahvatervise programmide puuduseks on orienteerumine üldistele teguritele ja vähene spetsiifilisus. Olgu näitena toodud justkui edukas ja igati mõistlik suitsetamisest loobumise nõustamiskabinetid, mille tulemuslikkust Praxis paar aastat tagasi analüüsis.

Paljude positiivsete järelduste kõrval märkisime aga seda, et tegevus ise on õige, kuid selle maht ebapiisav, kättesaadavus ja kvaliteet ebaühtlane ning juhtimiseks tulemuste monitooring väga nõrk.

Sarnaselt WHOga märkisime, et just väiksema sissetulekuga ning madalama haridustasemega inimeste jaoks on erinevatel põhjustel teenuse kättesaadavus, sh asendusravi, puudulik. Kokkuvõttes – keskmiste näitajate edenemine ei tähenda, et tulemus oleks hea, eriti kui areng on ise tagasihoidlik.

Et tubaka tarvitamise õigustuseks pole seni leitud ühtegi ratsionaalset argumenti, mis kaaluks üles selle tapva toime, on kindlasti mõistlik eesmärgid suitsetamise vähendamiseks sõnastada palju jõulisemalt ning konkreetsete sihtrühmade lõikes. Siis tekib ka reaalne surve midagi kiiremini muuta, kui asjaolud ise kulgeksid.

Strateegiate järgi otsustades tundub, et tubakavastane võitlus on Eesti valitsusele oluline, samas tubakakontroll tundub olevat kaotanud oma aktuaalsust valitsuse silmis: kui 2007. aastal oli Eesti tubakakontrolli progressi poolest Euroopas 11. kohal, siis 2010. aastal alles 19. kohal. Kui palju riikliku tubakavastase poliitika sõnad ja teod kokku lähevad?

Ma ei fetišeeriks igasugu edetabeleid üle. Põhimõtteliselt võiks, jah, püstitada hüpoteesi, et Eesti tubakatarvitamise tulemus on suuresti normaalse ühiskonna arenemisprotsessi ja vähem sihiteadliku poliitikakujundamise tulemus.

Vahest ainuke tõsiselt toimiv aktiivne samm tubakasõltuvuse vähendamiseks on avalikes kohtades märkimisväärne piirang, kuid selle tegelik mõju on alles kujunemas. Esialgsed tulemused 2006. ja 2008. aasta võrdluses sisendavad siiski optimismi nii tulemuste kui riikliku poliitika muutuse osas.

Niisamuti leiab Eestist leiab ka positiivset eeskuju: tuberkuloosi ja HIV-nakkuse puhul on programmid kõikehõlmavad ja nendega on saavutatud ka märkimisväärset edu. Tõsi – mõlemad programmid võlgnevad suurema osa teadmistest kui ka rahastusest teistele, arenenumatele riikidele. Usutavasti võetakse reedel avalikustatavas WHO raportis esitatud soovitusi tegevuste muutmiseks tõsiselt nii Tervise Arengu Instituudis kui valitsuses laiemalt.

Millised võiksid olla paar soovitust, mida saaks tubakavastase võitluse tõhustamiseks peagi rakendama hakata?

Kindlasti julgen valdavalt nõustuda WHO kriitikaga riigi maksu-, müügi-, reklaami-, aga ka ennetustegevuse rahastamise ja elluviimise poliitikate ebakõlade kohta. Nii ei olegi võimalik paremat tulemust terviklikuks tubakakontrolli käsitlemiseks saavutada. Samas julgen kivi visata ka arstide kapsaaeda: kui ikka 4/5 elanikest pole oma arstilt saanud kordagi soovitust suitsetamisest loobuda, siis ei piisa vaid ministritele näpuga näitamisest. Parimates tervisesüsteemides on absoluutselt iga arstivisiidi kohustuslik küsimus inimese suitsetamisharjumise kohta, sõltumata sellest, kas tegemist on põlvetrauma või peavaluga. See on sama tähtis nagu vererõhu mõõtmine. Tulemuseks on suitsetamise levimus alla 8 protsendi ja nad pingutavad edasi.

Väga oluline idee võiks olla ka riiklike programmide, mille kulud on märkimisväärsed, sagedasem väline hindamine. Viimastel aastatel on märgata endasse sulgumise märke paljude avalike rahakasutajate poolt, mida ei kompenseeri üksnes iseenda poolt läbi viidud tagasiside küsitlused. Arenenud riikides on kõikidel programmidel välise hindamise tegevused oluline osa kvaliteedi ja tulemuslikkuse juhtimisel. Siis on ebameeldivaid üllatusi vähem ja avalikkusel kindlam tunne, et raha kasutatakse otstarbekalt.

Allikas: Ain Aaviksoo: tubakavastase võitluse vähese edu eest vastutavad ka arstid, PM