Briti Nõukogu kutsus eelmisel nädalal Tallinnas kokku foorumi Network Effect, et mõttetalgute korras Eesti ühiskonna probleemidele lahendusi leida. Helle, Marietje ja Mustafa mõttekäiku jälgis Kaarel Kressa.

Briti Nõukogu programmijuht Ingrid Veinmann selgitab, et projekti eesmärk on 25–35-aastaseid edumeelseid Euroopa noori, n-ö tulevikujuhte omavahel kokku viia. Seltskond tuleb mõnes Euroopa pealinnas kokku kolm-neli korda aastas ja ragistab ajusid.

Kaugeleulatuvaks sihiks on sõnastada, millises Euroopas me elada tahame. Kokku osaleb võrgustikus üle 200 liikme. Tallinna väisas 40 inimest väga erinevatelt elualadelt, alates Kosovo peaministri nõunikust kuni noorte tegijateni akadeemias, meedias ja ärisektoris. Põhilisteks märksõnadeks olid sotsiaalne innovatsioon ning ühiskonna muutmine rohujuure tasandil.

Tegu ei ole siiski eluvõõraste pintsaklipslaste kokkutulekuga, nagu skeptik võiks karta. Muidugi oleks naiivne arvata, et kuute Eesti ja kahte Soome organisatsiooni külastanud töörühmade liikmed oleksid võimelised paari tunniga sellised Eesti hädad nagu HIV-epideemia või kodanikuühiskonna puudumine “ära innoveerida”. Seega olid ajurünnakud rohkem mängulist laadi. Teraseid mõtteid kostis aga küll ning kindlasti muutus osalejate silmaring tublisti avaramaks.

Vene vähemuse lõimimine on aprillimäsust saadik väga terav teema. Seetõttu tundus põnevaim valik minna kaasa töörühmaga, mis pidi külastama Keelekümbluskeskust ja välja mõtlema, kuidas põlis- ja vähemusrahvust teineteisele lähemale tuua. Lasnamäele sõitvasse taksosse istus tõeliselt põnev seltskond.

Lisaks Päevalehe esindajale oli rühmatööd vaatama tulnud vabakutseline briti ajakirjanik ja liberaalse mõttekoja Manifesto Club liider Josie Appleton. Välismaalasi kantseldas ja nõustas Narva arenduse ja ökonoomika ameti juht Georgi Ignatov, kes jäi oma ütlemistes ehk liigagi poliitkorrektseks.

Rühma põhitrio moodustasid hollandlane, taanlane ja küproslane. Tulpide ja tolerantsi maalt pärit Marietje Schaake tegutseb Haagis võrdõiguslikkuse edendajana, tema CV-st leiab muu hulgas internitöö Jugoslaavia sõjaroimu käsitlevas rahvusvahelises kriminaalkohtus.
Taanlanna Helle Thorbøl Hansen on “uustaanlaste” tööturule toomise konsultant.

Kirjutas uue ajaloo

Mustafa Tuncbilek on aga integreerunud türklane ja Küprose siseministeeriumi ametnik. Lasnamäe arhitektuurist vaimustatult pilte klõpsinud küproslase jaoks ei ole kahe konfliktse rahvuse lepitamises midagi uut, identiteetide kokkupõrge nõudis tema kodumaal veel hiljuti ohtralt inimohvreid. Mustafa oli ka üks Küprose keskkoolide uue ajalooõpiku koostaja. Ümberkirjutatud õpikust on välja roogitud niihästi kreeka kui ka türgi vanade õpikute marurahvuslus. “See ajalugu erineb tunduvalt sellest, mida mulle koolis õpetati,” kinnitab Mustafa. Aga kas ta ise siis usub kõike, mis uues kooliraamatus kirjas seisab?

“Uskumine polegi kõige olulisem,” nendib Mustafa diplomaatiliselt. “Minul on hea meel, et uus õpik ei õhuta enam vägivalda ega propageeri mustvalget maailmapilti.”

Keelekümbluskeskuse direktor Irene Käosaar tutvustab külalistele Eesti olukorda ja keelekümbluse eesmärke. Ideaaliks on anda koolilõpetajale kaasa kolme keele hea valdamine. Direktor on ise segarahvusest ja tunneb seega solidaarsust mõlema poolega.

“Kas te kultuuridevahelisi erinevusi ja üldist tolerantsi ka õpetate?” uurib Marietje. Ikka õpetame, mitte vaid eestlaste-venelaste, aga ka näiteks vanade ja noorte ning meeste ja naiste omavahelist läbisaamist. Mustafa tunneb muret, kas keelekümblus on ikka vabatahtlik ning ega selle eesmärk ei ole assimileerimine. Vastuse peale rahuneb, kuid jääb kergelt skeptiliseks.

“Miks on keelekümblusklassid vaid pooltes vene koolides?” küsib Helle. Õpetajaid ei ole, see on muide üleüldine probleem. “Mitte ainult teil,” muigab Marietje.

Mustafa palub sõna. “Mulle tundub, et eestlased on venelaste peale solvunud ja saadaksid nad meeleldi välja,” alustab ta. “See ei ole aga võimalik, nii püütakse neid vähehaaval olematuks mõelda.” Kui paljud venelased siis kodumaale lahkuvad?

Mitte väga palju, kinnitab eestivenelane Georgi ja rõhutab, et keeleoskus on lõimumise võti. “Üks suuremaid probleeme on erinev arusaamine ajaloost – kas Eesti okupeeriti või mitte.” Mustafa noogutab ja ütleb, et neil käib vaidlus selle üle, kas 1974. aastal toimus Türgi invasioon või interventsioon.

Koostöö klapib hästi

Küsin Georgilt, mida tema okupeerimise kohta arvab – nagu ta isegi ütles, tuli see tõlgendus tema ellu alles 8. klassis. “Eks ole muidugi ka oluline, mida kodudes räägitakse,” põikleb Georgi viisakalt kõrvale. Ma ei provotseeri. Georgi mainib veel, et paljud siin elavad eakamad Vene kodanikud ei soovigi Eesti kodakondsust, kuna nii saavad nad pensioni kahelt riigilt korraga. Kaval.

Ütleme Irene Käosaarele aitäh, Mustafa kiidab keelekümbluse ideed ja kinnitab, et tegu on täielikult õnnestunud üritusega. Kui oleme jõudnud tagasi vanalinna, küsib Josie minu käest, milliseid loosungeid laamendajad hüüdsid. Vastan. “Aga kuidas on võimalik, et vabariigis üles kasvanud teismelised end Nõukogude Liiduga samastavad?” Hahaa, Josie, see ongi miljoniküsimus.

Töörühm istub sülearvuti manu ja arutab olukorda. Leitakse, et tabusid murdmata ei saavuta midagi. Tuleb leida aktiivseid ja dialoogist huvitatud inimesi, kes saavutaksid lumepalliefekti ja tiriksid teised kaasa. Kolmiku koostöö klapib hästi, pikakasvuline blond hollandlanna naeratab silmipimestavalt ja ründab klaviatuuri.

Järgmisel päeval esitlevad töörühmad oma ideid. Lõimijate presentatsioon on särav, idee vene ja eesti noori lõimivast reality-show’st “50/50” pälvib marulise aplausi. Samuti kiidetakse HIV-teemalise töörühma esitlust, kus soovitatakse ühiskond kondomiseerida, vältimaks Eesti muutumist AIDStoniaks, kiidetakse narkomaanide ühiskonda tagasitoomise üle pead murdnud rühma professionaalset ja põhjalikku suhtumist. Veel viimased sõnavõtud ning innovaatorid valguvad Õpetajate Majast välja, et transformeeruda turistideks.

Idee

Lõimumisteemaline telemäng “50/50”

• Saatesse kutsutakse kaks klassitäit 16-aastaseid noori, üks venekeelsest, teine eestikeelsest koolist. Rühmad segatakse omavahel, nii et mõlemad rühmad sisaldaksid mõlemat rahvust.
• Rühmadele antakse sarnane ülesanne, näiteks mõne elamukvartali kaunistamine.
• Et asi ärataks huvi, peavad saatejuhid olema tuntud ja pädevad, samuti võiks auhind olla midagi suurt – näiteks ühisreis Kanadasse.