SA Archimedese tellimusel valminud Praxise uuring “Eesti õppejõud 2012” toob välja, et Eesti õppejõud hindavad oma õpetamispädevust kõrgelt. Õppejõudude meelest on põhiline kvaliteetset õpetamist mõjutav tegur üliõpilaste motivatsioon. Olenemata, et levinud on õppejõukeskne lähenemine õppeprotsessile, tuntakse märkimisväärset huvi õpetamisoskuste arendamise vastu.
Õppejõudude pädevuse tähtsat rolli kõrghariduse reformimisel on rõhutatud nii ELi kui ka Eesti kõrghariduspoliitika. Praxise uuringust selgub, et Eesti õppejõud hindavad oma õpetamispädevust kõrgelt, koolitusvajadusena saab esile tõsta IKT ja rühmaprojektide tulemuslikku kasutamist õppetöös.
“Eesti õppejõud seostavad õpetamispädevust eelkõige oma erialaste teadmistega, mitte niivõrd õpetamisoskuste ja -meetoditega,” selgitab uuringu üks autoreist Praxise hariduspoliitika analüütik Eve Mägi. Eksperdi sõnul tajuvad õppejõud nii õpetamist toetavaid kui ka takistavaid tegureid pigem endast väljaspool. “Peamiseks õpetamist piiravaks teguriks nimetavad õppejõud üliõpilaste puudulikku motivatsiooni ja ettevalmistust, mitte aga võimalikke puudusi õpetamisprotsessis. See tähendab justkui õppekvaliteedi eest vastutuse panemist üliõpilastele,” märgib Mägi.
Uuring näitab, et olulisemaks peavad üliõpilaste tagasisidet nooremad õppejõud ning nemad suhtuvad ka kriitilisemalt oma õpetamisoskustesse. “Võib öelda, et õppejõudude järelkasv eristub üliõpilasekesksema lähenemise poolest,” sõnab ekspert ja lisab, et õpetamisteadlikkus toetab õpetamis- kvaliteeti, ent oma väheste teadmiste korral ei pruugita õpetamispädevuse vajalikkust üldse teadvustadagi,” nendib Mägi.
“Arvestades, et õpetamisoskuste teadlik arendamine on Eesti kõrgkoolides toimuma hakanud alles viimastel aastatel, on hea meel näha, et huvi õpetamisoskuste arendamise osas on tuntav ja kolleegid toetavad üksteist selles,” märgib analüütik. Uuringust selgub, et huvi oma kolleegide õpetamisoskuste toetamise vastu on suur – ka nende hulgas, kes sellega veel tegelenud ei olnud. Analüütiku sõnul näitab see, et õpetamisoskuste arendamisse ei ole suudetud kaasata kõiki õppejõude, kel selle vastu huvi oleks.  “Õpetamis- ja juhendamisoskuste arendamist on toetanud Eestis näiteks ESF-i programm Primus. Samuti on osa õppejõududest, uuringu põhjal kolmandik, saanud õpetamisoskustega seonduvat koolitust doktorantuuri jooksul,” selgitab Mägi.
Ekspert lisab, et õppejõudude ametikohtadele on Eestis Kõrgharidusstandardiga sätestatud küll tehnilised miinimumnõuded, kuid sisulisemaid pädevusnõudeid seatud ei ole ning kõrghariduse kvaliteedi tagamiseks loodud õppejõu pädevusmudel on pigem soovituslik dokument. Lisaks pole Eestis välja kujunenud õppejõuseiret, mis võimaldaks jälgida ja hinnata mitmesuguseid pädevuse ja õppeprotsessiga seotud valdkondi.
Uuringu “Eesti õppejõud 2012†eesmärk on anda ülevaade õppe­jõudude taustast ja nende tööd puudutavatest erinevatest tahkudest, mis hõlmavad näiteks ajakasutust, töömotivatsiooni, õpetamist, teadustööd ja rahulolu. See on esmane statistiline ülevaade Eesti õppejõududest, nende tööst ja hoiakutest. Uuring korraldati veebiküsitlusena, mis hõlmas rohkem kui 800 õppejõudu.
Uuringuga saab tutvuda siin: ” Eesti õppejõud 2012″. Uuringut rahastati programmi Primus raames. Uuringu tellis sihtasutus Archimedes ning selle elluviimist toetati Euroopa Liidu Euroopa sotsiaalfondist.