Kas see põlvkond, kes praegu ülikoolides õpib ja peagi Eesti elu vedama asub, on tolerantsem ja stereotüübivabam kui varasemad, küsivad Praxise analüütikud Helen Biin ja Eve Mägi.

Soorollide ja -stereotüüpide teema on meedias järjekindlalt esile kerkinud. Oleme kuulnud jahmatavaid sõnavõtte riigimeestelt, kes peavad vaid naisi ainuisikuliselt vastutavaks laste saamise ja kasvatamisega seotu eest ning soovitavad nurjunud paarisuhtes lapse sünnitanud eevatütre karistuseks steriliseerida. Hiljuti jõudis meediasse värskelt valminud meesteuuringu kokkuvõte, mis pajatab Eesti meeste muutunud, senisest enam suhteid ja perekonda väärtustavatest hoiakutest.

Samuti arutleti elavalt Postimehe arvamusliidrite lõunal kõneldu üle – Richard Villemsi ja Kristiina Ehini ilmekad sõnavõtud andsid inspiratsiooni  mõtisklemaks soorollide ja -stereotüüpide teemal.

Kirjastuse Varrak peatoimetaja Krista Kaer on Postimehe arvamusliidrite lõuna ettekandeid kommenteerides märkinud, et noorema põlvkonna jaoks pole soorollid enam olulised ega probleemsed. Võiks ju eeldada, et 1980ndatel ja 1990ndatel sündinud Y-generatsioon on eneseteostust ja loomingulisust väärtustades üle hüpanud ka soostereotüüpide taastootmisest.

Kuid kas see noorte põlvkond, kes praegu ülikooliharidust omandab ja peagi Eesti elu vedama asub, on ikka stereotüübivabam, tolerantsem ja sooteadlikum ning Kristiina Ehinit tsiteerides «humaansele inimesele sobivamate hoiakutega»?

Vastuseid  leiab mõttekojas Praxis möödunud sügisel korraldatud mahukast Eesti üliõpilaste küsitluse tulemustest. Ligi kolme tuhande tudengi vastuseid koondava küsitluse keskmes olid üliõpilaste soolise võrdõiguslikkusega seotud teadmised, hoiakud ja kogemused. Seejuures kordasid mitmed küsimused parema võrdlusmaterjali saamiseks 2013. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringus kogu Eesti elanikkonnalt päritut.

Kõige üldisemal tasemel on Eesti üliõpilaskonna teadmised soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte kohta head – teatakse, et võrdõiguslikkus on inimõigus ja on olemas soolist diskrimineerimist keelustav seadus. Selles osas on peagi tööturule sisenevad ning järgmist põlvkonda kasvatama hakkavad noored kogu Eesti elanikkonna keskmisega võrreldes teadlikumad.

Kuid üllatuslikult näitas uuring, et üliõpilaste teadmised oma õigusest tööturul võrdset kohtlemist nõuda on lünklikud.

Pooled tudengitest usuvad, et sama töö eest võib mehele ja naisele maksta erinevat palka, ega tea, et värbamisel ei tohi eelistada ühest soost töötajat teisele. Seejuures on eksiarvamusel olijaid enam just meessoost tudengite hulgas. Niisugune tulemus võib näidata, et nende jaoks ei ole sooteadlikkuse teema tööturul eluliselt oluline, mis omakorda peegeldub ka tegelikus olukorras tööturul: suur sooline palgalõhe, meeste eelistamine mitmetes valdkondades ja tööandjate tajutav suurem risk lapsesaamiseas naiste palkamisel.

Teistest pisut enam on oma õigustest teadlikud need üliõpilased, kes õpingute kõrvalt ka tööl käivad.

Hoolimata arvamusliidrite väljendatud lootusest uue põlvkonna avaramale maailmavaatele, ei anna ka üliõpilaste hoiakud alust liigseks optimismiks. Uuringu tulemused kõnelevad sellest, et kolmandik üliõpilastest kannab endas stereotüüpseid hoiakuid soorollide suhtes. Nii leitakse näiteks, et mees peaks olema pere peamine toitja, poisid peaksid karjäärivalikul tüdrukutest enam lähtuma tulevasest sissetulekust ning poisse ja tüdrukuid peaks õpetama erinevalt.

Kuigi üliõpilased pooldavad võrdõiguslikkust enam kui rahvas üldiselt, leidub nendegi seas traditsioonilise, meeste ja naiste maailma ja rolle rangelt eristava maailmavaate pooldajaid küllalt palju. Optimismi vähendab ka tõik, et paljud nooruses võrdõigusliku maailmavaatega inimesed muutuvad elu jooksul, eelkõige paarisuhte loomise ja laste saamise järel, oma käitumiselt palju konservatiivsemaks ning traditsioonilist tööjaotust hindavamaks.

Tänapäeva Eesti on Euroopas kurikuulsust kogunud mitmete soolise ebavõrdsuse näitajatega. Arutult suur sooline palgalõhe, tööturu sooline jaotumine ning meeste ja naiste erinev haridustase on vaid mõned enim avalikku kajastust leidnud valukohad. Seega on tänapäeva üliõpilaste tööpõld lai nii riigi protsesside suunamisel kui ka lapsevanematena oma laste väärtuste ja hoiakute arendamisel. Kurb paratamatus on aga see, et oma õiguste eest ei saa seista see, kes neid õigusi ei tunne, ning hoiakute nihet ei tõuka tagant traditsioonilisi hoiakuid kandvad noored.

Kuigi võrreldes keskmise eestimaalasega on praegused üliõpilased teadlikumad ja stereotüübivabamad, ei ole vahe suur ega piisav tõsisemate muutuste saavutamiseks. Sooteadlikkuse suurendamine ei tähenda ühe või teistsuguse maailmavaate pealesurumist, vaid eelkõige seoste mõistmist iseenda käitumises ja erinevate võimaluste tajumist ühiskonna protsesside kujundamisel.

Just sellele on suunatud ka Praxises käimasolev projekt «Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine üld- ja kõrgharidusse», mille raames alustasime sel nädalal Tartu Ülikoolis kahe uue soolist võrdõiguslikkust käsitleva ainekursuse õpetamist. Kuigi üliõpilaste sooteadlikkusel on arenguruumile, annab nende suur huvi teema vastu alust lootusele muutusteks. Teadlikkuse tõusule järgnev samm on oskus oma õiguste eest seista ja selle oskuse arendamisega tegelemise küsimus.

Projekti «Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine kõrg- ja üldharidusse» rahastab Norra soolise võrdõiguslikkuse ning töö- ja pereelu ühitamise programm 2009–2014. Kevadel valmib üliõpilaste uuringu aruanne, kust saab tulemuste kohta rohkem infot.

Allikas: Uus põlvkond, vähem stereotüüpe?, PM