Rahvastiku vananemise, töökäte vähenemise, odava majanduse ja ääremaastumise ette on neil valimistel veetud helendav ekraan, millelt näidatakse helget lähitulevikku mitmekordse alampalga ning tõusvate toetustega, kirjutab mõttekoja Praxis juht Annika Uudelepp. Istuksime kui bussis, mille juht ükshaaval küljest pudenevad rattapoldid maha vaikib, kuni ühel hetkel on rattad alt läinud ja pole enam oluline, kas sõita teelt välja vasakusse või paremasse kraavi.

Ideaalsetel valimistel küsivad kandideerijad valijatelt mandaati kaheks asjaks. Esiteks selleks, et nelja aasta pärast oleks millegi kohta rahulolevalt nentida «tehtud!». Teiseks kokkuleppele, mida on vaja järgmise nelja aastaga teha, et kümne ja enama aasta pärast oleks meie riik parem. Selle kokkuleppe eeldus on pikaajaliste probleemide tunnistamine, ükskõik kui ebamugav ka poleks nendest kõneleda.

Nendel valimistel aga maalivad kandidaadid valijale pildi Eestist, mida pole olemas. Magusate lubadustega, anda valijatele kohe raha, püütakse neist, nagu Ivo Linna laulus, teha tähti üheks õhtuks või parimal juhul neljaks aastaks. Ent nende valimiste kõige olulisem küsimus on hoopis see, kas meie rahva täht on määratud kustuma või kavatsetakse järgmisel neljal aastal teha põhimõttelisi otsuseid, mida on vaja tähesära säilitamiseks.

Palju vastuseta küsimusi
Nii nagu taevatähe kustumine on pikalt ette teada, on juba praegu silmaga selgelt näha ka paljud Eesti ees olevad probleemid.

Euroraha, mis on aidanud Eestil areneda ja mille abil on viimasel kümnendil ehitatud hulk taristut, saab ükskord otsa. Mis selle korvab ja kuidas?

Sünnitusikka jõuavad väiksearvulisemad põlvkonnad – see on kindel nagu loodusseadus. Isegi kui ühe naise kohta sünnib edaspidi rohkem lapsi, väheneb Eestis sündivate laste arv ikkagi. Näiteks aastaks 2035 on parimas sünnituseas (20–39-aastasi) naisi Eestis peaaegu kolmandiku võrra vähem kui praegu.

Rändesaldo on olnud viimase viie aasta jooksul keskmiselt 2700 inimese võrra miinuses. Siseministeeriumi andmetel saab tänavu riigikogu valida ligikaudu 76 000 hääleõiguslikku välismaal elavat Eesti kodanikku. Seda on umbes kaks korda rohkem kui neli aastat tagasi.

Omavalitsusi, kuhu viimase viie aastaga on inimesi juurde tulnud, on 210st (ühinemisi arvestamata) ainult 28. Üle Eesti koonduvad inimesed elama Tallinna ja Harjumaale – praegu elab juba 43 protsenti Eesti rahvastikust Harjumaal ja umbes 31 protsenti Tallinnas. Kuidas rahvastiku kahanemist peatada ja mida teha selleks, et elu oleks võimalik terves Eestis?

2013. aastal loodi üle 60 protsendi Eesti sisemajanduse koguproduktist Harjumaal. Vähem kui 40 protsenti jagunes ülejäänud 14 maakonna vahel. Piirkondlikud arenguerisused on nii suureks kärisenud, et küsimus ei ole enam ainult ühiskonna tasakaalustamatuses ja selles, kas elu maal on võimalik. Kas regionaalpoliitika ümberpööramiseks ongi juba hilja?

25 aasta pärast on praeguse umbes 600 000 töötava inimese asemel töötegijaid järel umbes 500 000, kui jätkame senisel kursil. Kolmandik tööjõudu on erialase hariduseta ning kutse- ja kõrgkoolides õpinguid katkestavate õppurite osakaal (vastavalt 20 ja 17 protsenti) annab mõista, et madala kvalifikatsiooniga tööjõu taastootmine jätkub.

Tööturult on praegu eemal umbes 280 000 tööealist (15–64-aastast) inimest. See on pool Tallinna või kaks ja pool Tartut. Lootusrikkamad eksperdid pakuvad, et tööturule tagasi saaks neist tuua umbes 55 000, aga selle nimel on vaja töötada süsteemselt ja järjepidevalt kõigi mittehõivatute rühmadega. Kui jätkame samal rajal, mida oleme tallanud viimased kümmekond aastat, jõuame tööviljakusega Euroopa Liidu keskmisele järele aastaks 2052. See mõjutab otseselt meie jõukuse suurenemist ehk teisisõnu vaesuse vähenemist. Kas pole liiga hilja?

Aga need teemad pole valimisdebattidel esile tõusnud.

Sõnumitooja hirm
Miks me ei räägi valusast tõest otsekoheselt, et luua ühist arusaama Eesti käegakatsutavatest tulevikuprobleemidest ja otsida laiemat toetust hädavajalikeks suurteks muutusteks?

Paneme kõrvuti probleemid: rahvastiku vananemine ja kahanemine, töötavate inimeste arvu suur langus, vähese lisandväärtusega majandus, süvenev ääremaastumine ning üle jõu käiv riigiaparaat, ja vastukaaluks lubadused: mitmekordistame alampalka või mingeid toetusi. Kaalukauss on selgelt kaldu inimeste lühiajalise rahustamise poole, riigi pikaajalisest arengust ei räägita. Kandidaadid kirjutavad välja tablette, kuid lõikust ei tee ja taastusravile ei suuna.

«Kes julgeb Eestit reformida?» küsiti sel nädalal tööandjate aastakonverentsil Tuulelohe Lend, «Kuidas jänest julgustada?» pärib Märt Rask Eesti Koostöökogu videos riigipidamise reformi teemal värskendavalt ja tabavalt.

Selle probleemi nimi on mõtlemine ainult lähemale tulevikule. Homme ei paista meie olukord tõepoolest nii kole kui paari aastakümne pärast. Mõne aastaga ei muutugi midagi drastiliselt. Aga mis juhtub senisel rajal jätkates veerand sajandi ja rohkemate aastate pärast?

Erakonnad räägivad sellest valimisaruteludes kas liiga vähe või väga ümmarguselt ja läbi lillede. Paistab, et erakondadel on hirm, et rasketest teemadest rääkimise eest hääli ei anta ja nad kardavad sõnumitooja hukkamist. Nii on palju lihtsam pajatada halbade uudiste asemel helgest tulevikust. Sellega on täna nahk päästetud, kuid aegamööda kuhtub ka nahasäästja koos nendega, kellega ta õigel ajal valikutest ei rääkinud. Oleme nagu ühissõidukis, mille juht ükshaaval äratulevaid rattapolte maha vaikib, kuni ühel hetkel on rattad alt läinud ja siis pole enam oluline, kas sõita teelt välja vasakusse või paremasse kraavi.

Erakondade kullatud lubadused paljudes eluvaldkondades jätavad mulje, et kui idanaabri tegevus välja arvata, on meil üldiselt asjad hästi, raha jagub ja muretseda pole vaja. See on ilusa illusiooni loomine. Kõigil paistab olema ideid, millele tuleks rohkem raha kulutada. Nagu meil oleks raha tohutult üle. Vähestel on mõtteid, millele tuleks kulutada vähem, et jätkuks raha kõige tähtsamale.

Rahvastiku vananemine tähendab seda, et pensionide maksmiseks ja tervisekulude katmiseks rahavajadus paratamatult suureneb. Arusaadavalt plaanitakse tõsta kaitsekulusid. Aga mille arvelt? Soodustuste ja toetuste «hulludel päevadel» kõlab see küsimus kaugelt liialt üldine ja ebamäärane, et mõtlema panna. Arendame, parendame ja suurendame – kõigile torti kirsside, kreemi, maasikate, ilutulestiku ja küünaldega! Mis sest, et euroliit maksab märkimisväärse osa meie arvetest. See on lühinägelik poliitika.

Võib-olla mõned poliitikud ei märkagi oma mullis neid probleeme. Sest oma mull on ihule kõige lähem ja nähtavus on parim selle sees, aga väljaspool läheb häguseks.

Küllap ei räägita ka sellepärast, et keegi ei taha kuulda ega kuulutada halbu uudiseid.

Süveneva pettumuse oht
Kuid mis juhtub siis, kui ei räägita? Juhtub see, et valija ei saagi anda mandaati mingiteks muudatusteks. Valija ei pruugi arugi saada, et meil oleks midagi häda. Valijale ju räägiti, et meil on kõik hästi. Valijat ei palutagi kaasa mõtlema ja valima eesseisvate raskete otsuste vahel.

Pärast valimisi on väga keeruline, kui mitte võimatu, hakata tegema raskeid ja ebapopulaarseid reforme, sest valijale on siis seda kõike juba palju raskem ära seletada. Et kus siis enne valimisi oldi ja miks siis jäi kõlama toon, et kõbime siit ja sealt, anname paljudele raha juurde, aga üldiselt jätkame samal rajal?

Poliitikutel tundub olema üksmeelne arusaam sellest, et kätte antud toetuste vähendamine või soodustuste kaotamine on poliitiline enesetapp. Julmem veel kui väikelapselt elu suurima ja värvilisima pulgakommi ära võtmine. Poliitikul peab olema algusest peale mehisust öelda mõne soovi kohta, et see jääbki täitumatuks. Valijatele tuleb lahti rääkida, miks on vaja võtta ette keerulisi reforme, mida on algul valus taluda, kuid tänu millele on tulevikus muret vähem.

Suured reformid eeldavad sisukat ja ausat ühiskondlikku arutelu, et luua ühist arusaama muutuste vajalikkusest ja et saada nii huvirühmad kui ka laiem ühiskond kaasa mõtlema. Aidata inimestel ohte mõista ning kutsuda nad nõu ja jõuga appi, et teha halbade valikute vahel valides parimad otsused.

Neid otsuseid on raske teha ja nende tegemiseks on vaja teadmisi, vastupidavust ja väga häid juhte – empaatilisi, hea kuulamisoskusega, kaasahaaravaid, eestvedavaid ning otsustusvõimelisi. Tasub korraks mõelda, kuivõrd atraktiivne on Eesti poliitikamaastik selliste inimeste jaoks. Uute tulijatena kandideerivate inimeste ridu vaadates – tahtjaid on. Samas, viimase suure uue erakonna tuleku – Res Publica aastal 2003 – järel lahkus suur osa toonastest uutest poliitikast peagi. Elu näitab, kuidas läheb nende valimiste järel ja kaua seekordsed uued ärapanemishõngulises ja paranoiast vaevatud keskkonnas vastu peavad.

Kui aga mitmeid keerulisi reforme ei algatata, kaotame veel aega ega püüagi end välja rebida vaikse kuhtumise rajalt. Me juba kuhtume. Lihtsalt paljud seda veel ei märka ega tunneta, kuivõrd suurte kestlikkuse probleemide ees väike Eesti seisab. Aga inimene mõtleb, et ta elab ju nüüd ja praegu, ta tahab paremat elu mitte 30–40 aasta pärast, vaid kohe.

Kui ükskord adume, et senist rada käies me ikkagi ei jõua heaolu- ja arengutasemelt Põhjamaadeni, saabub pettumus. Ja üldine pettumus on tõeliselt soodne pinnas pöördeks. See võib olla nii pööre poliitilise maastiku tervenemisele kui ka äärmuslusele. Viimast on juba kogenud mitmed Euroopa riigid. Meil on see lähedal ja mõjutab meidki. Näeksime seda klaarimalt, kui vaataksime kaugemale ja oleksime otsekohesemad.

Kaugem siht ja igaühe panus
Eesti sarnaneb külaga. Oleme näinud palju külade tühjenemist. Kõigepealt sureb üks memmeke, siis teine, siis kolib keegi Soome, keegi vanainimene kolib elupäevade lõppu veetma tütre pere juurde Tartusse. Nii on tühjenenud paljud külad. Jah, mõnikord kolib külla uus pere, võib-olla on nad isegi noored ja panevad küla jälle elama. See on sellele külale nagu lotovõit. Kujutage ette – mitu akent jälle särab õhtuti tuledes ja paar maja saavad värske katuse ja armastusega kordatehtud aed võidab kauni kodu konkursil auhinna.

Ütleme, et need tuled on töötavad inimesed – reaalsed töökäed, kes teenivad oma perele elatist ja loovad majandusse lisaväärtust. Kui vaatame Eesti kaugemasse tulevikku, näeme külade võrdlust jätkates, et kustub rohkem tulesid, kui süttib uusi. Ainult paari süttiva tulega vald ägab, mis raha eest tee lumest lahti lükata ja mis raha eest lapsed kooli viia.

Mida teeme selleks, et tulesid kustuks palju-palju vähem ja et süttiks uusi?

Selles on osaline iga eestimaalane oma otsuste, tegutsemise ja valikutega, mitte üksnes riigijuhid. Rahvastikupoliitika on üks osa lahendusest, aga väga-väga pikaajaline, sest läheb paarkümmend aastat, enne kui tänavu sündivad lapsed tööturule lähevad. See tähendab rändepoliitikat ja see tähendab ka kokkutõmbamise poliitikat. Sest me ei kanna vanaviisi enam välja.

Me peaksime ütlema, et aitame hoida ära halvima ja tüürime seda riiki riigimehelikult, pikka sihti silme ees hoides. Et me ei karda raskeid muutusi, tähendagu see kooli- või haiglavõrgu ümberkujundamist, omavalitsusreformi, riigiaparaadi remonti või midagi muud. Peaksime olema pühendunud eesmärgile, et Eestis oleks elamisväärne elu ja meie riik ja rahvas jääks alles ka siis, kui tulesid kustub. Poliitikud peavad rääkima, kuidas juhtida riiki nii, et rahvastiku vähenemine pidurdub ja meid jääb alles üle miljoni, ja me ei kuivagi kokku poolemiljoniliseks rahvaks, nagu Puuri ja Valge (PM AK 7.02.) hinnangul võib juhtuda aastaks 2100.

Me juba oleme väga väike riik. Väikest paati merel loksutab tõsiselt sellinegi laine, mis suuremat laeva ei ohusta. Nii mõjutab ka väike kahanemine meid palju valusamalt kui näiteks Leedut või Soomet, kelle rahvaarv on Eesti omast vastavalt 2,7 ja 4 korda suurem.

Et neli aastat ei läheks tühja
Head erakonnad, palun rääkige neist probleemidest ja vajalikest muutustest ilustamata ja ausalt. Veel enne valimisi ja kindlasti pärast neid. Muidu näite kui naeratavad plüüskarud pehmel diivanil, kellest õhkub lihtsameelset usku, et elu on lill. Jah, inimestele võib lubada, et üritate teha nende toimetulekust kohe lihtsamaks, sest seda on tõesti tarvis. Kuid mingil juhul ei tohi piirduda vaid homse päeva või järgmise nelja aastaga. Ärge alahinnake valijaid, nende seas on palju inimesi, kes soovivad ja oskavad kaasa mõelda ning tahavad panustada. Tahame või mitte, aga väljakutseid on rohkem ja need puudutavad kõiki ühiskonna liikmeid.

Me peame hakkama tegema oluliselt targemat tööd – see tähendab nii muutusi innovatsioonis ja majanduse struktuuris kui ka väga mahukat erialase hariduse võimaldamist kvalifikatsioonita inimestele. Me peame regionaalpoliitika ümber mõtestama, kohalike omavalitsuste reformi ära tegema ja koolivõrgu ümber kujundama, et lõppeks regionaalsete erinevuste süvenemine ja elukeskkonna vaesumine väljaspool suuremaid linnu. Me peame välja töötama ja rakendama põhimõtteliselt uue töö- ja seda toetava immigratsioonipoliitika, et tööturule tuleks juurde kümneid tuhandeid inimesi. Me peame saavutama, et meie riigivalitsemine oleks strateegiliselt ergas ja riigiaparaat võimekas, jõukohane ja usaldusväärne.

Need on strateegiliselt hädavajalikud eesmärgid, milleni jõudmine eeldab ühiskonnas korralikult läbi arutatud poliitilisi valikuid. Kui me ei loo ühist arusaama tulevikust praegu, siis ei tee me seda koos jälle neli aastat, sest juba nädala pärast on valimised. Juba praegu on hääle andnud mitukümmend tuhat inimest. Sealt veel paar-kolm nädalat edasi, ja allkirjad saab koalitsioonilepe – dokument, mille alusel tehakse järgmistel aastatel olulisi otsuseid.

Üks koht, kus saaks teha paremini, ongi koalitsioonilepe – et see ei oleks taktikute tasandi kokkulepete protokoll, vaid strateegiline vaade muutuste juhtimiseks. Meenutan Geoff Mulgani kuldseid sõnu: valitsused kipuvad alahindama seda, mida nad suudaksid saavutada pikas perspektiivis, ja ülehindama seda, mida nad võiksid saavutada lühiajaliselt.

Neli aastat on liiga lühike aeg selleks, et näha suurt mõju. Aga see on kaugelt liiga pikk aeg, et lasta sel lihtsalt kuluda, et mitte tegutseda ambitsioonikalt ja otsustavalt selleks, et luua eeldused Eesti arenguks. Teha seda tarkade otsuste, vastutustundlike valikute ja järjepideva poliitika kaudu, sest üheõhtutähtede saatus on kurb.

Allikas: Annika Uudelepp: rohkem julgust, head kandidaadid! , PM